Projekti nimetus:

Balti rahvaste Euroopa-integratsiooni strateegiast:

Eesti, Läti ja Leedu loomas uut rahvuslikku ja regionaalset identiteeti

 

  1. Sissejuhatus
  2. Antud teema käsitluse tegi eriliseks küsimuse püstituse uudsus. Identiteeti sotsiaalse aktorina käsitlevad võrdlusuuringud puuduvad. Balti riikides nagu kõigis Ida-Euroopa post-kommunistlikes riikides, kus demokraatia mehhanismid on nõrgad, jääb eliidile muudatuste mootorina otsustav osa. Seega on eliidi suhtumise selgitamisel Balti koostöösse ja Eurointegratsiooni erandlik prognostiline väärtus. Uurimispr ojekti temaatikas eraldati mitu suurt alaprobleemi, millele pöörati erilist tähelepanu. Kuigi mitte alati ei käsitletud nimetatud teemasid kitsalt.

    Esiteks, Euroopa Liiduga integreerimine on Eestile ja Balti naaberriikidele prioriteetsem kõigi teiste eesmärkidega võrreldes. Siiski on kolmel riigil valitud mõnevõrra erinev käitumisliin, e t seda prioriteeti võimalikult kiiremini saavutada. Analüüsi üks peamisi eesmärke oligi need erijooned Eesti, Läti ja Leedu erinevas poliitilises käitumisstrateegias fikseerida.

    Teiseks, Eesti, Läti ja Leedu integratsioon Euroopa Liituga pole ainult poliitilise, majandusliku ja kultuurialase koostöö või julgeoluku-vihmavarju valiku probleem, vaid eelkõige Balti rahvast e rahvusriikliku ja kultuurilise identiteedi säilimise probleem. Identiteedile fokuseeritud üldistava lähenemisviisi olulisust rõhutab tõsiasi, et kaasaegseis, Euroopa rahvuslikke ja regionaalseid identiteete käsitlevais arvukais võrdlevais uuringutes on Eesti ja Baltikum suuresti "valge laik".

    Kolmandaks, enamus Balti riikides täna elavatest mittekodanikest (uusvähemustest/muulastest) - näiteks ligemale 90% Eestis, on otsustanud jääda elama oma "uuele kodumaale". Ent nende seos eesti, läti , leedu kultuuriga on nõrk ja seepärast on vajalik välja selgitada-töötada need viisid-võimalused, kuidas nimetatud rahvusrühmad uusvähemused/immigrandid saaksid võimalikult kiiresti integreeruda. Seejuur es on nimetatud probleem Balti riikide tulevikustrateegia kujundamisel üks keerulisemaid.

     

  3. Töö kirjeldus ja tulemuste analüüs

Eestis korraldatud eurobaromeetri uuringute alusel on selgunud, et Eesti elanike informeeritus Euroopa Liidu asjadest ja reaktsioon teavitamisele ei kujuta endast lineaarset protsessi - see tähendab, et parema informeeri tusega ei kaasne ka hästi ennustatav muutus suhtumises. Kuigi tegemist on üldise seaduspärasuse avaldumisega, on vajalik kontrollida avaliku arvamuse pidevaid muutusi Euroopa Liiduga integratsiooni suhtes. Seepärast otsustatigi korrald ada 1997. a. oktoobri lõpus nn. euromonitooringu uuring teemal "Eesti ja Euroopa Liit". Selleks koostati vastav originaalne metoodika (lisatud käesolevale aruandele) ja koostöös ARIKO MG korraldati 301 inimese küsitlus Tallinnas , Tartus ja Ida-Virumaal. Kuigi selleks kasutati lisaraha ja euromonitooring ei kuulunud otseselt ETF grandi 1884 teadusprogrammi, on käesolevas aruandes ja monograafias toodud olulisemad tulemused.

Kuigi avaliku arvamuse ning eriti euroekspertide kui eliidi vägagi esindusliku rühma arvamuse kujunemist käsitleti igas uuritud riigis, Eestis, Lätis ja Leedus ja selleks korraldati ka vastav ekspertide küsitlus .

1996. aasta juunis-juulis läbi viidud euroekspertide uuringu käigus saadud andmekogum oli esinduslik. Intervjueeriti 51 Eesti, 30 Läti ja 55 Leedu erinevates riigi ja erastruktuurides eurointegratsiooni temaatikaga tegele vat eksperti. 1997. aasta veebruaris viidi Eestis läbi 53 eksperdi kordusküsitlus.

Eesti eurointegratsiooni alased uuringud ja kogu strateegia, sealhulgas rahvusriigi ja Euroopa Liiduga integratsiooni teema väljatöötatus kannatab oluliselt sotsiaalteaduste, eelkõige poliitika-teaduse olulise maha jäämuse tõttu tänapäevast arutlusparadigmast.

Euroopa Liit kui loomult demokraatlik struktuur, voolujoonestab ja täpsustab arenevate sidususte (networks) ja episteemiliste koosluste täienemise protsesse Eestile põhimõtteliselt sobival moel. Kuid samas on Euroopa Liit ka "masinalaadne", suuresti mehhaaniline struktuur, mis ei arvesta automaatselt probleeme ja erisusi. Eesti riigil on kõigiti kasulik kujundada võimalikult aktiivne vahekord integratsiooni reguleerivate kesksete struktuuride ja mehhanismidega. Kuidas seda teha, jääb arvatavasti ikkagi toetuma intuitsioonile. Integratsioonile keskenduvaid uusinstitutsionalismi- ja regulatsiooni-teooriate võtmes tehtud uuringuid on Eestis paraku tehtud veel v&aum l;ga vähe.

EL-i astumisega kaasnev on igal juhul tohutu samm Eesti Euroopa-integratsiooni institutsionaliseerimisel. Integratsiooni mehhanismidena toimivad ühisvaliku (co-option), dialoogi ja vastastikuse mõistmise meetodid j&au ml;tavad koostöö struktuuri avatuks ja Eestile mitmeid võimalusi oma tulevikku kujundada. Kuid millised poleks ka integratsiooni konkreetsed tulemused ja vormid, täiendavad läbirääkimised ja selle mehhanismid uue oluli se ressursiga ühiskonna eneseanalüüsi reguleerimissuutlikust. Vaatamata Eesti väiksusele kasvab selle üldine subjektsus Euroopa integratsioonistruktuuride osalisena märgatavalt. Eesti ühiskonna stabiilsus, läbin&aum l;htavus ja reflektiivsus suureneb.

 

 

 

Kokkuvõte põhilistest uurimistulemustest.

Siinkohal esitatakse ainult mõned tähtsamad uurimistulemused, sest täielikult on need kirjas Rein Ruutsoo ja Aksel Kirchi poolt koostatud ja toimetatud ühismonograafias "Eesti Euroopa Liidu lävepakul" (168 lk.), Eesti Teadust e Akadeemia Kirjastus, Tallinn 1998. Raamat ilmus 3. aprillil 1998.

 

Põhijäreldused Euroopa Liidu probleemide teadvustamisest/informeeritusest

Tabelis 1 kokkuvõtteks esitatud andmestik kinnitab, et aasta-poolteist tagasi toimus Eesti elanikkonna arvamuses järsk murrang, mida võiks nimetada euroinfo suurenenud mastaapsusega kaasnenud läbil&oum l;ögiks. See avaldus Euroopa Liidu referendumi poolthäälte järsus vähenemises. Seletus on järgmine: kui abstraktse liitumisperspektiivi kontekstis oli suhteliselt lihtne väljendada oma toetavat hoiakut, siis juba konkree tsemaks muutuvas valikusituatsioonis lisandus kõhklus.

Tabel 1

Kui homme toimuks referendum Eesti ühinemiseks Euroopa Liiduga, siis kuidas Te hääletaksite? 

Hääle-taksin...

november 1995

aprill 1996

November 1996

aprill 1997

oktoober 1997

November 1997

Poolt

44,0

47,0

29,0

32,0

40,3

40,6

Vastu

14,0

24,0

17,0

23,0

22,3

11,9

Ei läheks hääletama

-

19,0

-

13,0

37,0

8,9

Muud vastused

32,0

10,0

54,0

32,0

0,4

38,6

 

Tähelepanuväärne on tõik, et Euroopa Liitu eitavalt suhtuvate inimeste osakaal on suhteliselt stabiilne. Peamine ümberjaotumine toimub "ebalejate" ja "pooldajate" osakaalus. Liitumist pooldajate osatähtsu se langus oli suhteliselt lühiajaline ja selle põhjustas rahva avaliku arvamuses Euroopa Liidu suhtes eufooriliste meeleolude asendumine ratsionaalsema faasiga ja sellega kaasnenud "euroskeptitsismi-puhang

Samas tohiks kinnitada, et paljudes valdkondades on Eesti Euroopaga liitumise kiirenemise tõttu tekkinud informatsioonivaakum. Et vajadus asjatundliku informatsiooni järele kasvab kiiremini kui suutlikkus seda jagada, tunnev ad intervjueeritud inimesed ennast äärmiselt ebakindlalt, eriti selgelt oli seda näha novembris 1996.

Märgatav puudus näib olevat inimestest, kes oleksid võimelised asjatundlikult Euroopa Liidu teemat käsitlema. Siiski saab kinnitada, et võrreldes nn. keskmise eestlasega on avalikku arvamust kujundava eliidi positsioon valdavalt Euroopa Liitu toetavam. On põhjust prognoosida, et avaliku arvamuse liidritena, massikommunikatsioonis sõna võtvate inimestena kujundavad nad lähitulevikus positiivsemat suhtumist Euroopa Liitu.

Eesti astumisel Euroopa Liitu on tegemist sama sügava pöördega kui see, mis toimus meie taasiseseisvumisel. Seetõttu on äärmiselt oluline see, kuidas see vormistub. Milliste probleemidega ei tuleks nü ;üd ka kokku põrgata, me võime kinnitada - "see valik oli meie endi tahte väljendus". See toonane kindel tahe legitimeerub ka meie tänaseid jätkvalikuid. Nn. materiaalsed kaalutlused või välispoliitilised kokk ulepped, kuidas neid ka nimetada, moodustavad ikkagi ühe osa ühinemisprotsessist. Selle kõrval on oluline osa uuel Eesti sisesel ja Euroopa perspektiivis "meie-tunnet" kujundavail ühiskondlikel organiseerimismudelitel. Eesti liikumis el Euroopa poole saavad järgneval pooltosinal aastal väga olulist osa etendama need universaalsed "meie" moodustumise protsessid, mis panevad inimesi efektiivselt ühiskondlike uuenduste poole liikuma ja tagavad stabiilsust.

Milleni ei oleks ka Eesti valitud tee - moderniseeruvas Eestis tekivad ühiskonna ja tootmise struktuursete muutuste tõttu lähitulevikus igal juhul uued "kaotajad" ja "võitjad". Küsimus on selles, kuidas nad seovad toimuva Euroopa Liiduga - kui palju on pessimismis või lootustes pettumises objektiivset paratamatust ja kui palju ebakorrektse teabe võimendusi. Täna ei suuda suurem osa Eesti elanikkonnast oma tulevikku Euroopa kontekstis veel kindlalt prognoosida.

Arvukate sotsioloogiliste uuringute andmestiku kõrvutamine osutab, et viimaste aastate jooksul on nii huvi Euroopa Liidu vastu kui ka informeeritus sellest kiiresti paranenud. Eesti valimine Euroopa Liidu kandidaatriigiks on p&ot ilde;himõttelise tähtsusega muutus. Selle tulemusena toimub nähtavasti lähiaegadel oluline muutus nii nn. eurodiskussioonis kui ka inimeste positsioonivaliku alustes. Inimeste suhteliselt lineaarsed ja üheplaanilised kaalutlussk eemid asenduvad nn. mitmekomponendiliste valikustrateegiatega, mille tulemused on raskemini ennustatavad. Just konkreetse Euroopa majandust, sotsiaalsüsteemi, töökorraldust jne. puudutava teabe vaeguse tõttu on Eestis siiski veel lii ga palju laiu elanikkonna kihte, kes pole veel suutnud teha valikut ja määratleda oma positsiooni Euroopaga liitumise suhtes.

Seega kokkuvõtteks: Eesti Euroopaga liitumise kiirenemise tõttu kasvab vajadus asjaliku informatsiooni järele kasvab kiiremini kui Eesti riiklike institutsioonide või ajakirjanduse suutlikkus seda jagada. M&aum l;rgatav puudus näib olevat inimestest, kes oleksid võimelised asjatundlikult Euroopa Liidu teemat käsitlema.

Millised on Euroopa Liidu pooltja vastu argumendid? Küllalt suur on nende inimeste osakaal, keda kiired muutused ja teabevaegus hirmutavad. Kõige olulisemateks muredeks on:

- esiteks - mure tööhõive ja majandusliku olukorra pärast,

- teiseks - mure eesti kultuuri ja keele tuleviku pärast ja

-kolmandaks - ebakindlus väljavaadetes sotsiaalsete garantiide tagatusest Euroopa Liidus.

Suuresti on aga nende murede näol tegemist teabe puudumise või hoiakutega eelkõige sotsiaalsete garantiide tagatuse kohta. Nägemus, et Eesti omariikluse kõrge väärtustamine tähendab Eesti is olatsionismi ja ennustused, et Eestis tekib eelkõige suveräänsuse küsimustes laia kandepinnaga Euroopa Liidu vastane meeleolu ei ole täitunud ja sellised nägemused on teaduslikult raskesti argumenteeritavad. Eesti kiirendat ud liikumine Euroopa Liidu suunas ei tekita väga suure tõenäosega lähitulevikus (kahel-kolmel aastal) suuremaid vastuseise. Selle põhjused on järgmised.

 

Esiteks, Eesti üldisem "arengupeetus" ja tänapäevase tööjaotuse väljakujunematus võimaldab ühiskonna struktureerumist veel suhteliselt paindlikult suunata.

Teiseks, Eestis puudub või on väga nõrk eurointegratsiooni vastustav ajalooline või kultuuriline traditsioon (võrreldes näiteks Leeduga).

Kolmandaks, Eestis pole selle majandusliku eksistentsi seisukohalt keskset tootmisharu või priviligeeritud seisus sotsiaalset gruppi, kelle huvisid Euroopa Liitu astumine põhimõtteliselt riivaks (nagu Norral) .

Neljandaks, Eesti võimsad naabrid, kes on jätkuvalt pretendeerinud geopoliitilisele kontrollile, kas tunnustavad või on leppinud Eesti Euroopa Liitu astumisega, mõistes, et see on nende huvides.

Viiendaks, Eestis pole ühtegi märkimisvääraset poliitilist jõudu, kes ideoloogilistel põhjustel vastustaks Euroopa Liitu astumist.

Kuuendaks, Eestil on lähinaabreid (Soome), kelle majanduslik ja sotsiaalne areng ning julgeolek on suuresti sõltuv Eesti kuulumisest Euroopa Liitu ja kes väga aktiivselt toetavad Eesti pürgimusi.

Seitsmendaks, Euroopa Liidu liikmete hulgas pole riike, kellel oleks Eesti suhtes tõsiseid majanduslikke pretensioone ja kes võiksid nende täitmise seada liikmeks saamise tingimuseks, mis omakorda vähendak s Eesti liitumishuvi (nagu Sloveenial).

Kaheksandaks, Eesti vähemused ja mittekodanikud toetavad isegi enam kui Eesti kodanikud riigi integreerumist Euroopaga.

 

Eesti, Läti ja Leedu eliidi EL-iga ühinemisvalmidusest ekspertide küsitluse alusel

Tänases Eesti poliitilises elus jälgitav reaalne Euroopa Liiduga integratsiooni protsess ja avaliku arvamuse edasine kujundamine sõltuvad olulisel määral ühiskonnas võtmepositsioonidel o levast poliitilisest, majandus- ja kultuurieliidist. Selle protsessi käigust teadasaamiseks vajatakse lisaks avaliku arvamuse uuringutele ka eliidiuuringuid, mis annaksid pildi reaalsete otsuste tegijate ja arvamuste kujundajate hoiakutest ja nende k äitumist kujundavatest motiividest.

Eesti avaliku arvamuse liidrid/arvamuse kujundajad kuuluvad kandidaatriikide hulgas kõige Euro-kriitilisemate hulka. Seega on põhjust eraldi pöörata tähelepanu avaliku arvamuse kujundajatele. Eriti oluline o n silmas pidada, et Eesti elanikkonna tunnetuslik valmidus liitumiseks Euroopa Liiduga on kõigi kandidaatriikide seas üks nõrgemaid. Siiski võrreldes nn. keskmise eestlasega on avalikku arvamust kujundava eliidi positsioon valdav alt Euroopa Liitu toetavam. On põhjust prognoosida, et avaliku arvamuse liidritena, massikommunikatsioonis sõna võtvate inimestena kujundavad nad lähitulevikus positiivsemat suhtumist Euroopa Liitu.

 

Eesti, Läti ja Leedu eliidi esindajate suhtumine ühinemisse EL-iga

1996. aasta suvel oli eliidi võimaliku käitumise üks olulisemaid indikaatoriküsimusi formuleeritud selliselt - "kas Te isiklikult olete [ oma maa so. Eesti, Läti või L eedu] Euroopa Liitu astumise poolt või vastu?" ja vastused näitasid Baltimaade poliitilise, kultuuri- ja teaduseliidi suhtumist Euroopa integratsiooni selgelt optimistlikus valguses - Eestis oli Liidu liikmeks astumi se poolt 76 %, Lätis 83 % ja Leedus 84 % vastanutest. Ainult iga kümnes oli vastu ja kümnendikul ekspertidest puudus esialgu veel selge arusaam (see oli kõrgeim Eestis - iga seitsmes). Eesti euroeksperdid paistsid silma teiste st tugevama "euroskeptilisuse" ja Leedu eksperdid veidi suurema "eurooptimismi" poolest.

Ekspertide hulgas oli kahtlejaid ja väheinformeerituid seega 4-5 korda vähem, kui seda samas ajal toimunud avaliku arvamuse gallupite andmed näitasid.

Uuringu alusel selgus: küsimus liitumisest EL-iga oli Eesti eliidi jaoks pigem ratsionaalse valiku küsimus. Euroopa Liiduga sooviti ühineda mitte seetõttu, et selle organisatsiooni tegevusest oli jäänud e motsionaalselt positiivne pilt, vaid pigem mõistuslikel kaalutlustel. Tegemist oli ratsionaalse ja väga dünaamiliselt areneva tendentsiga. Seda võiks nimetada poliitilise valiku peatendentsiks - kuuluda geopoliitiliselt Lä&aum l;ne maailma.

Seda kinnitas ka 1997. aasta veebruaris Eestis läbi viidud euroekspertide kordusuuring. Seejuures Euroopa Liiduga ühinemist pooldas juba mõnevõrra enam - 88 % ekspertidest. Seega, poole aasta jooksul oli E estis eliidi arvamustes toimunud positiivne nihe Eesti ühinemise suhtes. Viimaste kuude arengud on tunduvalt kainestanud Eesti ekspertide esialgset "jahedat" suhtumist. Võib arvata - Eestis on hakatud paremini mõistma väikeriigi v& otilde;imalusi ajada "oma asja" suurtes rahvusvahelistes organisatsioonides, samuti on mõnevõrra selgunud ka eurointegratsiooni reaalset "hinda" , kuna liitumise tingimused on saanud mõnevõrra selgemaks.

 

Balti riikide eliidi võimalikud ideed Balti koostööst ja Eurointegratsioonist

Balti riikide eurointegratsiooni üks sõlmküsimusi on kolme riigi tihedam seotus Balti koostöö raames.

Euroekspertide küsitlusel ilmneski selgelt Eesti ekspertide "jahedam" suhtumine Balti koostöö perspektiividesse võrreldes oma Läti ja Leedu kolleegidega. 1996. aasta suvel arvas 22 % Eesti, 43 % Läti ja 4 8 % Leedu ekspertidest, et Euroopa Liit võtab kõik kolm riiki vastu koos ja üheaegselt. Veebruaris 1997 arvas vaid 14 % Eesti ekspertidest, et Balti riigid võetakse vastu koos, samas individuaalset valikut toetas Eestis ig a kolmas.

Oldi arvamusel, et Balti riikide koostöö Euroopa Liidu liikmeks astumisel on kindlasti või tõenäoliselt vajalik - seda pooldas kaks kolmandikku Eesti ja absoluutne enamusLäti ja Leedu ekspertides t (vastupidisel arvamusel oli näiteks 19 % Eesti ekspertidest). Veebruaris 1997 oli nende Eesti ekspertide arv, kelle arvates Balti koostöö on mittevajalik, tõusnud juba veerandini.

Seega esiteks - eestlastel domineeris teatud egoistlik joon: Eesti üksinda on edukam kui koos Läti ja Leeduga. Sellest analüüsist saab meie arvates teha ka teise põhimõtteliselt olulise järelduse: suurele osale Eesti ekspertidest on iseloomulik kahtlus - kas Balti riikide vaheline poliitiliste sammude tihedam koordineerimine on vajalik või võib mingitel puhkudel osutuda isegi takistavaks faktoriks? Samas on vajalik rõhutada - s ee iseloomulik tendents on hoomatav ka poliitilise eliidi käitumise puhul tervikuna.

Samas ilmnes ekspertide mõttemaailmas ka uus joon -Eesti Euroopa Liiduga ühinemisele kindlapiiriliste alternatiivvariantide otsimine. Kui 1996. aasta suvel arvas ainult 14 % Eesti ekspertidest, et Eestil ühinemisele Eur oopa Liiduga on ka alternatiivvariante, siis poole aasta pärast oli neid juba iga kolmas. Alternatiivtee üheks variandina esitati ekspertidele küsimus - "kas Balti riigid peaksid jätma endale kergesti ellu viidava plaani Euroopa Liidus t väljaastumiseks?" Vastused olid ootamatud - 1996. aasta suvel arvas kolmandik Eesti ekspertidest, et selline plaan on Eesti jaoks vajalik (sellist seisukohta pooldas 57 % Leedu ja 53 % Läti ekspertidest). Et kordusuuringus, veebruaris 1 997 pidas juba iga teine Eesti ekspert väljastumisplaani vajalikuks, räägib see kokkuvõttes Eesti eksperte haaranust kahtlusmeeleoludest. Ja samas tuleb alla kriipsutada, et Euroopa Liidust välja astumine on välistatud, see ga uurimisgrupi poolt esitatud intervjuuküsimuse puhul oli tegemist põhimõtteliselt kontrollküsimusega, viimane aga annab sotsioloogile suurepärase andmestiku.

 Nende kahe faktori (kas eksisteerib alternatiivi Euroopa Liidule ja kas tulevikus on Eesti jaoks ka võimalik väljaastumisplaan EL-ist) vahelise seostatus võimaldas luua järgneva tüpoloogia. See eristas Eesti euroeksperte kolme rühma erineva suhtumisstrateegia alusel:

1. Euroinstrumentalistid. Instrumentalistidele oli iseloomulik järgmine nägemus - kuigi alternatiivi ühinemisele Euroopa Liiduga pole, samal ajal peaks siiski Euroopa Liidust väljaastumise võimal us eksisteerima ja oleks Eestile vajalik. Sellisel arvamusel olnud ekspertide arv kasvas 15 %-lt 1996. aasta juunis 28 %-ni 1997. aasta veebruaris.

2. Eurofatalistid. Veendunud liitujatena on nad täiesti kindlad selles, et Eesti peaks ühinema EL-iga.

Seepärast ei peeta vajalikuk arutada EL-ist väljaastumisev võimaluste üle. See arvamusgrupp oli selgelt domineeriv 1996. a. juunis, ent grupi osatähtsus langes olulisel määral kahe küsitluse vah elisel ajal - 70 %-lt 44 %-ni. Seega saab väita: Eesti eliidi hulgas toimunud kainenemine ja on eufooriline meeleolu on ratsionaalsemaks muutunud.

3. Mõõdukad euroskeptikud. Ülejäänud ekspertidest enamuse võis viia ühise nimetaja alla "mõõdukad euroskeptikud". Küsitluste vahelisel ajal kasvas nende arv suhte liselt kiiresti - 15 %-ilt 28 %-ni.

1997. a. veebruaris oli euroinstrumentalistide osakaal küsitletud ekspertide ja ilmselt poliitilise eliidi hulgas tervikuna sama suur kui mõõdukate eurosketikute oma. Viimaste hinnangud alternatiividele ja väljaa stumise võimalustele on küllaltki vastuolulised. Eesti euroinstrumentalistid ja mõõdukad euroskeptikud mitte üksnes ei näe alternatiive Euroopa Liidule, aga nende arvates on Eestil vajalik Euroopa Liitu astuda eelk&otil de;ige Eesti oma eesmärkide saavutamiseks. Seega on tegemist selgelt pragmaatilist poliitikat viljelevate inimestega.

Eurofatalistide näol on tegemist "euroenesekindlate" ekspertidega, kelle arvates kord juba Euroopa Liitu astunud, ei vaja Eesti enam võimalust sealt väljaastumiseks. Eesti poliitikute ja ametnike võimalused oma i nitsiatiivi arendamiseks Euroopa Liidu tingimustes on nende arvates vähesed. Nimetatud grupi liikmete arv on kahe küsitluse vahelisel ajal langenud tänu pragmatismi puudumisele ja viimane tegur suurendab järk-järgult euroinstrumen talistide osatähtsust Eesti poliitilise eliidi esindajate seas.

Küllaltki hästi peegeldasid tegelikult toimunud arengute kiirust ja seda toetavat nägemust vastused pluralismi- uuringu käigus esitatud küsimusele eurointegratsiooni tempost. Võrreldes Läti ekspertid ega on Eesti eksperdid tunduvalt sagedamini arvamusel, et Eesti eurointegratsiooni tempo on olnud ootuspärasest kiirem. Nii arvas 23 % Eesti ja ainult 7 % Läti ekspertidest. Ja sedavõrd kiire tempo pärast pole erilist põhjust ka edasist integratsioonitempot forsseerida, nii arvas 65 % Eestis küsitletud ekspertidest. Vastupidiselt Eestile, ootasid 50 % Läti ja 47 % Leedu ekspertidest tulevikus kiiremat oma maa Euroopa Liitu integratsiooni tempot. Jä relikult peegeldasid eksprtide vastused üsna hästi tegelikku olukorda s.-o. Eesti sisuliselt kiiremat arengut.

Summeerides euroekspertide kui poliitilise eliidi selgelt EL-asjatundlikuma osa hoiakuid ja vaateid, selgus et küllaltki suurele osa euroekspertidest tähendab Eesti Euroopa Liitu astumine ka selle protsessiga seotud arvukate d isfunktsioonide "läbiuurimist" ja Eestil halvasti kohandavate tingimuse, standardite, reeglite jne. sobitamist ning Euroopa Liidu ja Eesti liitumisläbirääkimiste käigus Eesti heaks ümberkorraldamist.

Kokkuvõtteks - eurointegratsiooni küsimustega tegelevale Eesti eliidi iseloomulikuks jooneks on pragmaatilisus ja see iseloomustab/eristab teda Leedu ja Läti eliidist. Viimase aasta-pooleteise jooksul süvene s see joon olulisel määral veelgi. Eesti poliitilise eliidi pragmatism viiski Eesti Euroopa Liiduga ühinemiskursi täpsustamisele ja kokkuvõttes viis Eesti otsustavalt Euroopa Liiduga ühinemisele. Arvamus Eesti kiirest EL-ga integreerumise valmisolekust, ilma et oodataks järele Lätit ja Leedut, oli muutunud suvel 1997 valdavaks ja seepärast võetigi Euroopa komisjoni laienemisotsus vastu endastmõistetavalt rahuloluga.

Aga Lätis ja eriti Leedus toimunut saaks iseloomustada sõnadega "pettumus" ja "kahtlustamine". Toetudes Mait Taltsi tehtud Leedu juhtivamate ajakirjandusväljaannete kontentanalüüsile, tohib kinnitada järg mist. Euroopa Komisjoni otsus kutsuda ühinemisläbirääkimistele esimese Balti riigina Eesti s.o. tegelikult 11 riigi seas ühena viiest mandri-Euroopas eelisjärjekorras olevana nagu suvist otsust täpsustati 12-13. detsembr is 1997 Luxembourg'is , põhjustas Leedus tugeva poliitilise shoki.

Eesti kuulub objektiivselt marginaalsesse piirkonda (geograafiline kaugus Lääne-Euroopa keskustest, keelebarjäärid, postimperiaalne pärand etc.) See nõuab poliitikutelt märgatavalt rohkem teadlikke p ingutusi Eesti "nähtavaks" tegemisel. Ja küsimus on - kuidas suure osa Eesti elanikkonna hulgas kiiresti ära teha vajalik informeerimis- ja propagandatöö. Näiteks oli 1997. a. oktoobri lôpus novembri algus meie poolt ko rraldatud euromonitooringu alusel euroinformeerituse indeksi järgi ainult 40 protsenti linnaealanikest hästi ja väga hästi informeeritud (vt Aksel Kirch. Eurobaromeeter kinnitas: eestlastel on Euroopa Liidu kohta liiga vähe inform atsiooni. Eesti Ekspress. 23. Jaanuar 1998).

 

Rahvusriik ja eurointegratsioon

Laieneva Euroopa Liidu ja Eesti alternatiive, juba vallandunud adaptsiooni mõju Eesti sisemisele arengule, avaliku arvamuse kujunemist jt. juba alanud integratsiooni peegeldavaid uurimusi ei ole nende standardite k ohaselt, mis muudaksid protsessi paremini läbinähtavaks ja ratsionaalselt mõjutavaks, just eriti palju tehtud. Kuigi põhimõtteliselt on tegemist juba poliitiliselt üsna üheselt determineeritud otsusega, on selle el luviimise võimalikult kõrge legitiimsus Eesti stabiilsuse seisukohalt ikkagi oluline.

Euroopa Liidu laienemine on objektiivne, maailma moderniseerumise ja globaliseerumisega ning sellega seonduva Euroopa rahvastega koostöö tihenemisega liituv protsess. Eesti lülitumine üha intensiivisematesse kauba-, info-, raha-, tööjõu- jne. liikumise jne. voogudesse on vältimatu. Suletud süsteemidele (mille üks klassikalisi sotsiaalsed vorme on rahvusriik) iseloomulik krooniline informatsiooninälg ja institutsionaalne puudulikku s saab nüüdisaegses tsivilisatsioonis üha ilmsemaks.

Euroopa Liidu liikmelisuse alternatiiviks on rahvusriiklik "pidulik marss", mida iseloomustatakse ka kui "arengulõksu". Üle välispiiride suhtlemine pidurdub, "sellega muutuvad väljastpoolt tulevad arengutegurid ras kemini prognoositavateks ja vähenevad šansid kompromisside leidmiseks üldse. Samal määral muutuvad välis-mõjudest indutseeritud muudatused äkilisemateks ja neile on raskem reageerida. Kapseldumise summutavat efekti kom penseerib välismõjude kasvav etteaimamatus. Väline ebastabiilsus suurendab nõnda ka sisemist ebastabiilsust. Sisemise ebastabiilsuse vastu näib olevat tihedam rahvuslik koondumine kõige tõhusam vahend. Nii kordub see ringkäik ja lõpeb "arengulõksuga". Maailma arenenuma osaga liitumise tulemuseks on uute ressursside juurde tõmbamine ja Eesti väljavaade kiiresti parandada oma elujärge "võõra energia" arvel.

Milline saab olema uus Euroopa riiklus, et see ei kordaks klassikalise rahvusriiklusega kaasnevaid võimu legitimeerimise probleeme, see on paljuski veel teoreetiliste otsingute objekt. Küsimus on äärmiselt tõ ;sine, sest euroriigil puuduvad paljuski klassikalised rahvusriiki stabiliseerivad mehhanismid. Pole olemas Euroopa demost.

Seetõttu kavandatakse traditsioonilisi riikidevahelisi internatsionaalseid sidemeid täiendada supranatsionaalsete "kogu-kondlike" (community) ühendustega ja infranatsionaalse seose viisidega, mis kasutavad korpor atiivse võimu elemente. Euroopa Liidu legitiimsust ja stabiilsust peab lisama internatsionaalse mudeli täiendamine konsotsiaalse (consociationalist) koostöö mudeliga. See võimaldab pehmendada majoritaarseid reegleid eli idi korporatiivset laadi koostööga fragmenteeritud ühiskonnas, vähendada tekkivaid pingeid konsensuslike lahendite ja "pakettlahenduste" kombineerimisega.

Millised on võimalused neid esialgu teoreetilisi ideid realiseerida, see sõltub suuresti Eesti Euroopaga liitumise praktilisest arengust, mille majanduslike kaalutluste kõrval saavad üha enam kaalu julge-olekul ised huvid. Eestil on igal juhul kolm fundamentaalset põhjust kiireks liitumiseks Euroopa struktuuridega.

Esiteks, Eesti on geograafiliselt Euroopa "perifeeria" ja n.-ö. loomulikul teel uue "energia" siia ümberpaigutumine või selle voogudest osa saamine on objektiivselt raskendatud. Seda puudujääki saab kom penseerida rahvusüleste struktuuride arendamisega.

Teiseks, kuni tiheda liitumiseni quasi-riiklike institutsioonidega, milleks on WEU, NATO ja Euroopa Liit, on Baltikum poliitiliselt ebastabiilne (hall) piirkond, mis halvendab meie olukorda investeerimis-piirkonnana Lä ;äne-suunalt ja kergendab Eestiga manipuleerimist Ida- suunalt.

Kolmandaks, Eesti on globaalses moderniseerimisprotsessis kaotanud ligi pool sajandit. Tehnoloogilise, õiguslik-kultuurilise ja sotsiaal-poliitilise mahajäämuse "tagasitegemine" eeldab erakordseid meetmeid. Ü ;ks niisugustest ja kõige perspektiivsem on liitumine Euroopa Liiduga.

Neljandaks, Eestile omane keelelis-kultuuriline identiteet/selle kandjad oleksid "koostöös" Euroopa identiteedi/selle kandjatega suudaksid oluliselt tõhusamalt vastu seista kultuuri vallas pealetungivale amerikan iseerumisele.

Meil on seega ainult valida, mil viisil me globaliseerumisprotsessist osa saame. Kas enam-vähem passiivsete tarbijatena-objektidena, kõrvaltvaatajate-marginaalidena või partnerina. Ainus perspektiivne osalemise viis o n partnerlus, sest nagu igasugune kooperatiivne protsess vallandab see ka Eesti ühiskonnas endas peituvad sotsiaal-kultuurilised ressursid ja kodanike aktiivse osalemise kaudu legitimeerub koostöö poliitiline pealisehitus - Euroopa Liit.

Vahel isegi otse välja öeldud nägemus, et ühinemine "tuleb poliitikuil ära teha", on osa postkommunistliku nõrga polity'ga Eesti elitistlikust poliitikast. Ei saa unustada - tegemist on ühe p& otilde;himõttelisema otsusega meie ajaloos, mis kitsendab Eesti sotsiaalelu ja majanduse korraldamise võimalusi pöördumatult.

Eesti ja Euroopa Liidu suhete kujunemisel on kolm põhilist muutujat: esiteks see, kuidas kulgevad arengud Eesti enda sees, teiseks see, millised on Euroopa Liidu enda laienemise perspektiivid ja kolmandaks see, milliseid tulemusi annavad läbirääkimised.

1997. aastal Euroopa komisjoni esitatud "Agenda 2000" kohaselt on "Eestil demokraatia tunnusjooned ja stabiilsed institutsioonid, mis tagavad õigusriigi ja inimõigused... Eesti poliitilised institutsioonid toimivad n&otild e;uetekohaselt ja stabiilsetes oludes".

Praktiliselt kõik Eesti poliitilised parteid on väljendanud oma kindlat toetust EL-iga ühinemisele. Seetõttu ei ole hästi prognoositav, et ükskõik milline parteide võimule tulev kombinatsi oon võiks juba valitud suunda oluliselt kõigutada. Eesti poliitilise võimu korraldus, parteide programmid, riiklikud arengukavad jne. hakkavad olulisel määral jälgima Euroopa Liidu riikide rütmi ja koos sellega kuj uneb ümber poliitilise maastiku "muster". Sellega, kuivõrd Euroopa integratsiooniga kaasnevate muudatuste osatähtsus Eesti poliitilisele elule lähiaegadel kasvab (seda nii riiklikul kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil) võime mõõta praktilise poliitilise integratsiooni sügavust (igas parteis areneb välja oma euroametnike partei).

Samas on kaheldamatu, et ootused ületavad nii mitmeski valdkonnas Euroopa Liidu pakutavaid reaalseid võimalusi ja kitsendavad Eesti kontekstis loomulikumana tunduvaid lahendusi. Majanduse tagasilöögid ja ebaõ ;nnestumised seotakse põhjendatult ja vahel ka põhjendamatult Euroopaga.

Ebaõnnestumisi kasutatakse kindlasti ära Euroopa Liidu selle või teise poliitika aktiivse propageerija diskrediteerimiseks valimisvõitluses ja omavahelistes kokkupõrgetes. Euroopa Liidu kriitikast v&otil de;ib saada ajuti populistlik mood. See kõik jätab jälje Euroopa Liidu image'i. Samas saab võitluse tugevnemisest Euroopaga Liiduga ühinemise poliitika ümber saab üks olulisemaid mehhanisme valgustusliku tegev use lisandumisel. Tutvustavad debatid asenduvad poliitiliste gruppide ja koos sellega ka inimeste huvisid vahetult puudutavate mõttevahetustega.

Kui EL-i suunas liikumine suurendab järsult Eesti poliitiliste arengute üldisemat prognoositavust, siis inimeste konkreetsete huvide ristumine uueneva Euroopaga, Euroopa ühistuleviku alles kujunev ühitamine personaal se elumaailmaga (Lebenswelt) vähendab nende valikute ennustatavust.

 

Euroopa Liidu lähiareng ja Eesti- Euroopa Liidu läbirääkimistest

Euroopa Liidu arenguperspektiivid selle mõlemas dimensioonis - nii laienemise kui süvenemise suunas on Euroopas jätkuvalt diskussiooni objektiks. Meist hoopis suurete kogemustega põhjanaabrite tuleviku-uurijad prognoo sid 1994. aastal Euroopa Liidu hoopis kiiremat laienemist, kui see tegelikult aset leiab - Baltikumile ennustati liikmesmaa staatust juba aastal 2000. Siiski on põhiline ennustus - "suur nägemus" põhijoontes teostunud. Globaalne koost&o uml;ö ja üleeuroopaline konvergents on lisandumas.

Eesti Euroopa Liidu arengu stsenaariumite üks halvemaid võimalusi - lahjendatud Euroopa Liit koos mingi eristaatusega uutele liikmetele, õnneks ei täitunud. Eesti eurointegratsiooni uurijad on Eesti perspektiivid e prognoosimisel olnud üpris edukad. Nii suutsid Ivar Raig ja Erik Terk üsna hästi rekonstrueerida Euroopa poliitikute konkureerivaid argumentatsioone ja esitada mõttekäike, mis said olulisteks Eesti arvamisel Euroopa Liidu kand idaatriikide hulka.

Soome parlamendile 1997. aastal esitatud järeldustes näevad Soome teadlased Euroopa Liidu tulevikuarengutes kolme põhilist stsenaariumi. Esimene on nn. mitmetuumaline Euroopa, mida peetakse Soome seisukohalt kõig e soodsamaks. Teiseks variandina nimetatakse "nõrgenenud liitu", milles on loobutud nii liidu laienemisest, kui ka selle süvendamisest. Kolmas variant oleks n.-ö. stagneerunud liit. Selline liit ei suuda ei oma varasemaid otsuseid ellu vi ia ega ka neist loobuda. Eesti teadlased, (nagu juba eespool nägime), näevad Euroopa Liitu arenemas ikkagi suhteliselt koherentse tervikuna.

Euroopa Liidu lähitulevik ei ole meie ja meie naabrite silma läbi nähtud stsenaariumite kohaselt vähemalt Eesti jaoks kontsentriline selle halvemas, diskrimineerivas mõttes. Soomlaste prognoositud tsüklil is-kontsentriline areng (rahaliidu loomine) vastab liikmesriikide tegelikule valmisolekule koostööks. Need uuendused aga ei mõjuta oluliselt teise "energiavoogude" kättesaadavust.

Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi uuringutes ühe võimalusena esitatud stsenaarium - "Suur mäng" asetab väga tähtsale kohale tiheda integreerumise Euroopa Liitu. Kõik muud stsenaariumid jätavad Ee sti Euroopa perifeeriaks või konfrontatsiooni piirkonnaks. Samas aga on ilmne, et Euroopa ühiskonnaga (mitte ainult liitu) liitmine on kõike muud kui mehaaniline ja olemasolevat reprodutseeriv. Eesti peab orienteeruma sotsiaalsetele, &o tilde;pikvaliteeti ja koostöösuutlikkust parandavatele innovatiivsetele muutustele. Soome tulevikukujutlus endast ja Ida-Lääne vahelise informatsioonilise ja äriteeninduse keskusest kui tulevikumootorist vastab ka Eesti arusaamade le väike-riigi võimalustest. Soome sellesuunaline tulevikuplaneering on meile lootustandev isegi siis, kui Eesti tulevikul on märgatavaid Lõuna-Soome stsenaariumi jooni.

Eesti ja Euroopa Liidu läbirääkimiste põhiloogika on Eesti objektiivne positsioon, mida väljendasid oma vaatenurgast ka soomlased - Euroopa Liidul meid pole vaja, kuid meil on neid kindlasti. Kuid samas on k&o tilde;ik osapooled huvitatud, et integreeruv Eesti ei väljuks ühinemisprotsessist ebastabiilsena ja frustreerituna. Sellist Eestit pole kellelegi vaja. Mõndagi ohverdanud, palju järelandmisi teinud Eesti Euroopa ukse taha jätmin e oleks kindlasti halvim variant. Ehkki paljuski pole esitatud nõudmised Euroopa Liidu spetsiifilised, vaid on ikkagi osa üldisemast moderniseerumisest, jätaks läbirääkimiste osalinegi ebaõnnestumine sügava trau ma. Kindlasti aitavad meid läbirääkimistel sellesama Soome kogemused, nagu nemad said põllumajanduse tulevikku puudutavatel läbirääkimistel olulist tuge eelkõige Rootsi kogemustest.

Otsustav osa on Eesti läbirääkimiste edukuses täita ametnikel. Tänaseks on juba jõutud kahelda mitte ainult Eesti ametnike kompetentsuses, vaid ka lojaalsuses eelkõige Eesti riigile. Ametkonnal on tõepoolest kalduvus võõranduda ja Eesti kodanike suhtumine Euroopa Liitu hakkab paljuski kujunema suhtumise läbi oma euroametnikesse.

Tänase seisuga võib öelda, et suurimaks katsekiviks Eesti liitumisele Euroopa Liidule ja sama väljavaatele ette näha ka Eestimaa elanike hääletamist on informatsiooni puudus - seda nii Euroopa Liidus t kui edaspidi läbirääkimiste korraldamisest. Tulevane Euroopa kodanik hakkab aga üha konkreetsemalt neid mõlemaid siduma oma igapäevaste huvidega ja tulevikuga. Üldisemad n.-ö. "poolt" ja "vastu" küsitlused ei anna neis tingimustes enam vajalikult detailiseeritud teavet protsesside juhtimiseks. Eurobaromeeter vajab täiendamist aktuaalselt aktsentueeritud monitooringuga küsimustes, mis on areneva eurodebati objektiks.

Euroopa Liiduga ühinemisega kaasnevate otsustusmehhanismide keerustumisest tulenevalt vajatakse lähitulevikus ilmselt ka keerulisemaid alternatiividele ja mitmekomponendilistele valikutele, konkreetsete valikusituatsioonide ki rjeldusele rajatud sotsioloogilisi uuringuid.

 

f) Projekti põhitäitjad: Aksel Kirch, Rein Ruutsoo, Marika Kirch, Mait Talts, Tarmo Tuisk

g) Trükis avaldatud publikatsioonide loend

Monograafia: Eesti Euroopa Liidu lävepakul. Koostajad ja toimetajad Rein Ruutsoo ja Aksel Kirch. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1998, 168 lk.

Artiklid Eestis:

Rein Ruutsoo, AkselKirch, Tarmo Tuisk. Eurolootused ja -hirmud. - Luup, 1997, 25, lk. 25-27.

Rein Ruutsoo and Aksel Kirch. Estonia at Europe´s Threshold. -The Baltic Review, Vol 14, 1998, pp 6-13)

Aksel Kirch, Marika Kirch. Baltimaad ja Euroopa Liit - Maurus, 1997, 3, lk. 16-18.

Aksel Kirch. Eurobaromeeter kinnitas: eestlastel on Euroopa Liidu kohta liiga vähe informatsiooni. Eesti Ekspress, Nr 4, 23. jaanuar 1998.

Mait Talts, Aksel Kirch. Eesti ja Euroopa Liit: poolt ja vastu eesti ajakirjanduses I -II. - Akadeemia, 1998, Nr 1, lk. 3-22, Nr 2, lk. 227-246.

 

Artiklid väljaspool Eestit:

Aksel Kirch, Marika Kirch, Vello Pettai, Tarmo Tuisk. Changing Ethnic and National Identities in Estonia. In: States of Mind: American and Post-Soviet Perspectives on Contemporary Issues in Psychology. Oxford University Press, New Y ork, Oxford,1997, pp. 306-314.

Marika Kirch, Rein Ruutsoo, Aksel Kirch, Mait Talts, Tarmo Tuisk. Europe and the Baltic States: Which Way Should Be Chosen for re-Unification. - Revue Baltique, 1997, No 8, pp. 5-18.

 

Annotatsioon

Eurointegratsiooni küsimustega tegelevat Eesti eliiti iseloomustas 1996 aasta juunis ja veelgi enam 1997. aastal tugev pragmaatilisusse kalduv tegevusliin. See joon süvenes ja kokkuvõttes viis Eesti Euroopa Liiduga &uum l;hinemiskursi otsustavale täpsustamisele ning sama aasta maiks küpses valmisolek Eesti kiireks Euroopa Liiduga integreerumiseks, seejuures sõltumata sellest, kuidas arenevad naabrid - Läti ja Leedu.

Leedu 1997. aasta ajakirjanduse kontentanalüüs näitas, et Leedu avalikus arvamuses domineerisid lootused maa kiireks ühinemiseks NATO-ga. Eesti arvestamise küsimust pressis ei tõstatud. Leedu eeldusi liit umaks mõlema organisatsiooniga peeti suhteliselt headeks, seetõttu võeti nii NATO Madriidi tippkohtumise otsus kui ka Euroopa Komisjoni soovitused liidu laienemise suhtes (16.07.1997) vastu üsna valuliselt. Samas ei muutnud eba&o tilde;nnestumine Leedus väljakujunenud Euroopa ja transatlantilisele integratsioonile orienteerunud identiteeti ja tõsisemalt ei tõstatatud küsimust senise välispoliitilise kursi radikaalsest muutmisest. Euroopa Komisjoni otsu se sügavamaks põhjuseks peeti eelkõige ebapiisavat lobby ja reklaamitööd üleeuroopalistes institutsioonides. Sama aasta teisest poolest alustati Leedus aktiivset propagandat Euroopa suunal, taotlemaks Euroopa Komis joni otsuste vähemalt osalist muutmist Leedu suhtes. Töötati välja Leedu maine tõstmise programm.

Seega andis Euroopa integratsiooni erinevate strateegiate valik täiendava tõuke Balti identiteedi murenemisele ja kahjustasid Balti ühtsust. Leedu poliitikute ja vaatlejate hulgas levisid kahtlused Eesti lähtumises oma egoistlikest eesmärkidest. Samas nenditi Leedu ajakirjanduses, et Leedu võiks õppida Eestilt oma maa rahvusvahelise maine aktiivset kujundamist.

Teema lõpetati monograafiaga "Eesti Euroopa Liidu lävepakul", koostajad ja toimetajad A. Kirch ja R. Ruutsoo (kokku 168 lk.), selle kirjastas Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus. Raamatus täiendati ülal esitatud ana lüüsi ka Eesti 1997. esimese poolaasta ajakirjanduse kontentanalüüsi tulemusega. Kasutatakse ka aastatel 1996-1997. a. Eurobaromeetri käigus saadud küsitlusandmete teisese analüüsi tulemusi.

Projekti raames ilmus kokku kaheksa artiklit (sh "Akadeemias", 1998-1/2), esineti 3 rahvusvahelisel konverentsil.