Sissejuhatuseks: uurimistöö strateegiline idee ja valitud metoodika

1. Delphi paneeli ekspertide küsitluse eesmärgid

2. Põlevkivisektoris hõivatute ja omavalitsustöötajate fookusgruppide intervjuud: raskused ja tegematajätmised

A põlevkivikaevurite intervjuu kokkuvõte

B endise “Kiviteri AS” aparaaditööliste intervjuu kokkuvõte

C Kohtla-Järve linna juhtide intervjuu kokkuvõte

Ida-Virumaa tööstuskeskuste ohustatud gruppide intervjuude

kokkuvõte: A Kreenholmi Valduse AS naistöölised,

B Sillamäe töötud üksikemad

Kestvus ja maksumus: alates finantseerimise algusest 14. dets 1998. kuni 15. märtsini 1999. maksumus 180 tuhat krooni vastavalt esitatud eelarvele.

• Sihtgrupp: kõigi nende ettevõtete- ja organisatsioonide töötajad, kes moodustavad põlevkivisektori Ida-Viru Maakonnas. Stsenaariumi-versioonid koostati Eurouuringute Instituudi poolt (“Eesti põlevkiviga seonduvate sektorite arengu s tsenaariumid võrdluses kivisöe-alaste lahendustega EL-i seadusandluse ja praktika valguses”).

• läbi töötada põlevkiviga seonduva tootmissektori (edaspidi põlevkivisektori) sotsiaalse arengu erinevad stsenaariumiversioonid aastateks 1999-2005, arvestades alaosade - energeetika, keemia- ja ehitusmaterjalitööstuse arengutren de;

• saada erinevate ekspertide arvamused ja neid sel viisil täiendades saavutada kasutajate-otsustajate usaldusväärne konsensus põlevkivi-poliitilistes otsustes;

• teostada põlevkivisektoris hõivatud tööjõu sotsiaal-majanduslike probleemide kompleksne analüüs, kogudes ja analüüsides selleks tööjõu statistilis-demograafilist andmestikku ja koondades selle vastavasse t ööjõu-andmebaasi.

Põlevkivisektoris toimuvad majandus- ja sotsiaalsed protsessid on läbi põimunud Ida-Virumaa majanduse üldise restruktureerimisega. Seega tuleb lähtuda maakonna arengukavast aastateks 1998-2003, mis määrab kindlaks üldise konteksti nii arengustsenaariumide läbitöötamisel kui sellele järgneval sotsiaalplaanide koostamisel.

Seejuures on positiivse lisategurina vajalik alla kriipsutada Ida-Virumaa tööstuse ümberprofileerimiseks Euroopa Liidu SSP kaudu saadav abi (I etapp 1999-2001), selle sisuks on Tartu Teaduspargilt lähtuv tehnosiire keemiatööstuse va ldkonda.

Projekti oodatav tulemus: vastavalt neile tingimustele, mis on dikteeritud alternatiivsete stsenaariumiversioonide võimalikust rakendamisest, töötakse välja tasakaalustatud majanduspoliitiline tegevusjoon selleks, et põlevkivisek tori vältimatu restruktureerimise tagajärjel vähenev tööhõive selles majandusharus kompenseeritaks tööhõive tõusuga teistes Ida-Virumaa majandusharudes.

esiteks, töötada läbi põlevkiviga seonduvate tootmissektorite (edaspidi põlevkivisektori) sotsiaalse arengu täpsustatud stsenaariumiversioonid aastateks 1999-2005, arvestades selle alaosade (põlevkivikaevanduste, energeetika, k eemia- ja tsemenditööstuse) sotsiaalset arengut ning seda mõjutavaid üksikmeetmeid;

teiseks, saada erinevate ekspertide konsolideeritud arvamus, kasutades seejuures suulise ja kirjaliku vooru käigus rakendatud küsitlusmeetodeid.

Delphi paneeli ekspertidele esitati hindamiseks kolm stsenaariumiversiooni, mis olid välja töötatud Eurouuringute Instituudi poolt 1998 aasta oktoobris Ida-Viru Maavalitsusega sõlmitud lepingulise töö aruandes “Eesti põlevkiviga seonduva te sektorite arengu stsenaariumid võrdluses kivisöe-alaste lahendustega Euroopa Liidu seadusandluse ja praktika valguses (Tallinn , okt 1998, 50 lk.). Need olid järgmised:

I: “lepingustsenaarium” tähendaks kõigi põlevkiviga otseselt seonduvate sektorite s.o. kaevanduste, elektrienergia tootmise, põlevkivi töötleva AS Kiviteri ja tsemenditehase Kunda NT tegevuse korraldamist koostöölepingute aluse l (võimalusel kasutada Euroopa Söe ja Teraseühenduse mudeli ja hilisemate tegevusprogrammide praktilisi lahendusi ka Eestis);

II: “jätkustsenaarium” tähendaks põlevkivi sektori tootmis- ja turualase tegevuse ja juhtimisskeemide jätkamist (seda laadi kaalutlused esitati 1998 mais kontserni "Eesti Põlevkivi" arengukava suundade I variandi kujul aastate ks 1999-2010;

III: “põlevkivikompromiss"- tähendaks põlevkivitootmise olulist vähendamist (seda kirjeldati Eesti Põlevkivi arengukava II variandis). Stsenaariumi eelduseks on Eesti Riigikogu otsus selle kohta, et põlevkivitootmise otsustavat vä hendamist tagavad finantsvahendid koondatakse Ida-Virumaale.

Kolme võimaliku stsenaariumi väljatöötamisel on lähtutud järgmistest kaalutlustest:

esiteks, antud arengusuuna näol on tegemist oma raskusastmelt Eesti jaoks kaalukaima poliitilise ja sotsiaal-majandusliku probleemiga nii praegu kui keskmises ajaperspektiivis vaadatuna,

teiseks, võimalik konkreetsete lahenduste väli ja mõeldavate otsustuste gamma on väga lai, seejuures otsuste ajastamine kõigub küllaltki suures ulatuses, sest probleemid võivad üliteravaks muutuda väga lühikese aja jooksul,

kolmandaks, põlevkivisektoris toimuvad protsessid tuleb tingimata seostada Ida-Virumaa majanduse üldise restruktureerimisega, lähtudes maakonna arengukavast aastateks 1998-2003.

Eelpoolnimetatud ülesannete täitmine annaks Eesti põlevkivipoliitika otsustajatele usaldusväärse ja konsensusliku prognoosi põlevkivisektori arengu sotsiaalpoliitilistes otsuste tegemiseks aastatel 1999-2005.

Kahevoorulise Delphi ekspertide paneeli oodatav tulemus oleks järgmine: vastavalt neile tingimustele, mis on dikteeritud alternatiivsete stsenaariumide võimalikust rakendamisest, töötatakse ühiselt välja tasakaalustatud käitumisjo on selleks, et põlevkivisektori vältimatu restruktureerimise tagajärjel vähenev tööhõive selles majandusharus saaks kompenseeritud tööhõive tõusuga teistes Ida-Virumaa majandusharudes, sealhulgas transiidiga seotud valdkonnas.

Delphi-paneeli ekspertide suuline voor toimus 9. veebruaril 1999 Tallinnas, Eurouuringute Instituudi ruumes. Delphi-paneeli ekspertide I voorus toimus diskussiooni käigus erinevate stsenaariumiversioonide hindamine võimalikult väi ksemate kulutustega programmi aspektist – kuidas kaevanduste sulgemisel kaevurite majandusolukord ei läheks ülikeeruliseks.

Lähtuti sellest tehnoloogilisest prognoosist, et aastal 2005 on käigus suurelektrijaam (kahe jaamaga) Narvas ja lisaks ka Tallinna Iru jaam. Selleks ajaks on avanenud liberaalne elektriturg ning energia-elektrijaamad (kombijaamad) on levinud mitmetes Eesti regioonides.

Esimese stsenaariumi kohta.

J. Sillaste: “Ta on mõnevõrra ideaalne stsenaarium. Aga selle esimese stsenaariumi osas - kõigi nende harude ja baasettevõtete omavaheline töö korraldamine koostöölepingutega. See, tõepoolest - ma olen siin akadeemik Ilmar Öpik uga nõus – ületab meie võimustruktuuride haldussuutlikkuse … Seetõttu tekibki vastuoluline situatsioon …Ühtne sotsiaalplaan ja territoriaalne tööhõivepakt on väga vajalikud, aga nad on ebapiisavad, kui sellele ei järgne kokkulepet korralike finantsinstitu tsioonidega, mis võimaldavad transformeerida ka need samad ideed (kaasa arvatud idee avalikesse töödesse kaasamisest jne.)

I. Öpik: “Selle puhul on tegemist utoopiaga, see langeb kokku “Eesti Energia” blufiga, kes tahab tõsta põlevkivienergia toodangut, ma ei tea, mille arvel. Seda on palju reklaamitud, aga tegelikult ei ole see reaalne. Ma pean ütlema , et ma olen hästi tuttav Eesti Põlevkivi arengukava I ja II stsenaariumiga. Olen nad põhjalikult läbi uurinud ja ma arvan, et tegelikult on olukord veelgi halvem, kui põlevkivi tootmise II stsenaarium. Me oleme praegu äkki sattunud seisu, mis vastab Ees ti Põlevkivi arengukava järgi umbes aastale 2003-2004”.

Sillaste: “Teise stsenaariumi puhul kõik jätkub nii, nagu ta seni on toiminud - ilma sekkumiseta ja seetõttu siin on väga raske leida rohkem plusse – ainsana looduskeskkonna saastamise vähendamine”.

Sillaste: ”…on ülesehituslikult võib-olla vastuoluline, nii nagu kirja on pandud. Esimene – otsida võimalusi tootmise vähendamiseks. Kui võtta see formuleering, siis see toimib praegu iseenesest, õlitootmine “Kiviteris” väheneb, Nit rofert - samuti on löögi all, kaevandustes tootmine väheneb jne. Ilmselt on vajalik põlevkivitootmise ümberstruktureerimist – oleks õige formuleering (stsenaariumis). Sellisel juhul tekivad siin asjad juba kahe plussiga.”

Jõgi: “Ma võtsin siiski veel ühe eelduse aluseks. Nimelt, et selle märtsikuu Riigikogu valimisel ei toimu järsku nihet vasakule. Ei kehtestata “jõuvalitsust”, kes teostab selle nihke vasakule esimese (poliitilise) asjana, läbi m ajanduse sulgemise ja kõigi muude meetoditega. Kui me täna ütleme, et ei ole halduslikult võimeline tegema, siis sellises reźiimis on võimeline tegema, aga see tähendab hoopis teist riiki, hoopis teisi probleeme ja nagu kunagi ühes saates öeldi – hoopis teised inimesed. Ma eeldan, et seda ei ole juhtunud, et on olemas poliitiline järjepidevus ja et kui väga tahetakse, siis võib-olla on (stsenaariumid) teostatavad.

Öpik: “Tänu Kiviterile on mindud järsumale (põlevkivitarbimise) äralangemisele. Ja mitte ainult tänu Kiviterile, vaid ka “Eesti Energia” on andnud otsad. Ei võta enam nii palju põlevkivi. Tal on juba kasulikum Irus toota energia t õli ja gaasi kombijaamas, kui võtta põlevkivi. See tähendab ka juba miljon tonni põlevkivi vähem. Nii et see graafik on veel järsem, kui ta on kolmandas stsenaariumis mõeldud (kuna siin viidatakse Põlevkivi II arengukavale.) Kui vaadata abinõusid, mis s iin on mõeldud, siis muidugi koolitust siin rõhutatakse ja välisinvestorite juurdetõmbamist. See kõik on aegaviitev asi, enne seda toimub juba krahh. Ja minu meelest ei ole siin mõeldud ühe väga tähtsa asja peale ja need plaanid peaksid juba täna valmis o lema ja projektide või peaaegu projektide näol maavanema sahtlis. See on avalike tööde projektid. Tuleb tõsiselt mõelda neid masstöid, mis ei nõua erilist koolitust. Üks nendest masstöödest oleks mahajäetud karjääride kultuurmaastikuks kujundamine, mis kõ lbaks hädaabitöödeks. Teiseks oleks igakülgne teedeehitus.

Ja väga tõsine asi on see, millele Leimanni ja Aidma komisjon tähelepanu juhtis, on see, et kogu põlevkivi(tootmise) redutseerimine tuleb teha elektrihinna arvel. See on ainuke finantseerimisallikas. Kusjuures lõppude lõpuks see on mor aalselt põhjendatud, sest kui me selle korda ajame siis kaevandustes põlevkivihind peaks langema tänu ratsionaalsele tööle. Ja selles võidavad nii kaevandused kui ka elektrijaamad ja see ei oleks mingi ristsubsideerimine.

Saksamaa “Kohlepfenning” on siin väga heaks eeskujuks, sakslane pani ju kilovatt-tunnile peale penni (kaheksa senti). Ma arvan, et meie pääseksime siin 3-4 sendiga kilovatt-tunni kohta koos reorganiseerimiskuludega. Võibolla sellest osa läheks varjatult elektrihinna sisse põlevkivihinna tõstmisega ja teine osa tuleks anda erifondina maavalitsuse käsutusse. Ei ole teist allikat.

Et seda kõike teha, on vaja kalkulatsioone, eelarveid ja rehkendusi. Ma olen neid näinud, on olemas eelarved elektrijaamade osas, on olemas kaevanduste stsenaariumid jne aga need tuleb kokku liita. Aga kõige tähtsam on praegu kiiresti v älja mõtelda (niisugune plaan). Ma arvan, et võiks teha - paneme kiiresti kinni ühe kaevanduse, võtame näiteks Aidu karjääri ja teeme sellest Aidu karjäärist avalike tööde ettevõtte. Kui oleks praegu projektid, ta hakkaks teiste karjääride vajadusi silum a, oma tulemusi siluma. Seal võiks olla teedeehituse jaoskond juures. Niisugune (nagu vanasti nimetati) hädaabitööde firma, avalike tööde firma tuleks teha Aidu karjääri baasil.

Rahumägi: “Viimases Eesti välisminister R. Mälgu esinemises, seoses Eesti ja EL-i läbirääkimiste paberite üleandmisel, oli ka terve lõik sees Ida-Virumaast…..Sest me võime ju olla optimistid, kuid ma seoses põlevkivi tootmisega lisaksin. …kui soomlased kauplesid endale välja vähese asustusega alade toetamise erandi selleks, et minna Euroopa Liitu, siis ka Eestil tuleks seda teha. Väidan, et meie oma rahadega ei suuda me teha midagi, kui me räägime tööturu ümberprofileerimisest j a uute töökohtade loomisest. See ei tähenda ainult mingi aktsiaseltsi põhikirja väljatöötamist, vaid see tähendab inimeste koolitamist, sinna tulevad infrastruktuurid peale ja nii edasi. Aga see võiks olla üks survegrupp, nii linnade liidu (nende linnade osalusega, kelle territooriumil kaevandused asuvad) kui maakondade poolne. Loomulikult peaks see olema ka Majandusministeeriumi jaoks prioriteet. Kui järgmise aasta PHARE-programmi (riiklik PHARE-programmi) otsustatakse, siis poliitiliselt tuleks otsustad a, et järgmise kahe aasta PHARE projekt on suunatud ainult Ida-Virumaale ja kuskile mujale seda ei pandagi. See ongi ainus visioon, kuidas Euroopat oleks võimalik kohapeale tuua”.

Aidma: “…see elektrihinna lisasent võiks viia mõtte sinna, et me proovime siseriiklike vahendite ja ressurssidega asjast välja tulla. See (ainult sisemiste ressurssidega) ei tule välja, seda on siin korduvalt rõhutatud. … See sõ num peab minu jaoks ikka minema sinna suunda, et me saame nii Euroopa Liidu kui Maailmapanga ressursi peale. See on valitsuse poliitiline otsus. Kui me siin suudaksime sellise suunaga stsenaariumi välja pakkuda, siis oleks see võimalus.

Sillaste: “Põlevkivi lisasent elektrienergiahinnas annaks aastas 150 miljonit krooni ja samal ajal, et kompenseerida töökohtade kaotust, selle peale arvestasime kokku 1,2 miljardit krooni, järelikult 8-10 aasta lisasendi-raha või maldaks töökohtade kaotuse ära kompenseerida, ainult et meil ei ole seda 10 aastat käepärast. Peame võtma Maailmapangalt laenu ka lisasendi puhul”.

Stsenaarium I: “lepingu-stsenaarium” tähendaks kõigi põlevkivisektori alaosade tegevuse korraldamist Eesti riigi prioriteetide alusel soovitatud koostöölepingute alusel (näiteks vastavad põlevkivi kui sisemaise energee tilise tooraine tarbimise kvoodid jms). Sellega liitub sotsiaalse dimensioonina sotsiaalplaani koostamine tööjõu rakendamise ja ümberstruktureerimise valdkonnas ning Ida-Virumaa territoriaalse tööhõivepakti ettevalmistamine ja sõlmimine.

Lepingustsenaariumi järgi toimuks põlevkivisektoris tootmistegevuse järk-järguline (monotoonne) vähenemine ilma järskude sotsiaalsete vapustusteta. Isegi vaatamata sellele, et põlevkivi kaevanduste restruktureerim isprogrammi käigus jäävad kaevandustes töökohata mitu tuhat inimest, toimuks see töötajate arvu vähenemisprotsess eelpensioneerimise ja muude sotsiaalprogrammide kaudu ning seega oleks kontrolli all.

Seejuures on selge, et põlevkivi tarbimise prognoos sõltub põlevkivi hinnast ja vastavad arvutused (esitatud joonisel 1) kinnitavad selle hinnapiirangu suurt osakaalu, ent meie järgnevas sotsiaalse dimensiooni käsitluses jääb see täpsem alt avamata.

Stsenaarium II: “kompromissi-stsenaariumi" sisuks on põlevkivi kaevandamise/tootmise oluline vähendamine ja tööjõu mujale paigutamine koos sotsiaaltagatiste süsteemi rakendamisega koondatute jaoks. Prognoositav tööjõu v ähendamine kaevandustes oleks aastatel 1999-04 kuni 4500 inimest. Kokkuvõttes oleks see küllaltki ebameeldiv ja suurendaks veelgi Ida-Virumaale aastatel 1993-98 omast negatiivset trendi (võrdlusandmestik esitatud joonisel 2 – Regionaalarengu Sihtasutuse infobaas).

Samas on tänasel Ida-Virumaal olemas mitmeid hoiatavaid ja väga keerulisi juhtumeid, kus tänu suurte tööstusobjektide erastamisel tehtud vigadele väljus ümberkorralduste protsess täielikult kontrolli alt. Nii juhtus see Oru Kombinaadig a, aga samuti ka Keemiatehase Kiviteriga. Kiviteri AS Kiviõlis ja Kohtla-Järvel asuvates õlitööstus-ettevõtetes vähenes hõivatute hulk mõne kuu jooksul mitu korda: 1998 a lõpukuude 2760 töötajalt 1350 töötajani endise Kiviteri järglase Viru Keemia Grupp A S tütarfirmades 1999 a. märtsiks (vt “Äripäev”, 3. Märts 1999).

Seejuures arvestatakse põlevkivi kaevandamise vähendamisstrateegia alusdokumendina Eesti Põlevkivi arengukava II varianti, mis on väljatöötatud 1998 a mais-juunis, seega vähemalt pool aastat tagasi ja Eesti majandusele soodsates olu des (1998. esimese kahe kvartali sisemajandusprodukt suurenes ca 6%, aasta teisel poolel aga vähenes kuni 2 %-ni, aasta jooksul vähenes ka elektrienergia turg vägagi oluliselt). Täna on selge, et Eesti Põlevkivi arengukavas e sitatud sündmused toimuvad ajateljel kiirendatud režiimil ja 1999. a. algul ollakse akad. I. Öpiku hinnangul juba lähedal 2003. aasta põlevkivitootmise vähendamisgraafikule. Olukord kaevandustes on sotsiaalse katastroofi eelne, sest mitte ainult kaevurite palgaolud pole täna tagasihoidlikud vaid mõned kaevandused töötasid juba 1998.a. suvekuudel varjatud tööpuuduse režiimil. See selgus kaevurite fookusgrupi intervjuu käigus.

Selle stsenaariumi rakendamisele eelneks Eesti Riigikogu otsus selle kohta, et põlevkivitootmise kiiret vähendamist tagavad finantsvahendid sotsiaaltagatisteks koondatakse Ida-Virumaa territoriaalse tööturu nõukogu kätte.

Delphi paneeli II s. o. kirjalik voor toimus ajavahemikus 20-28 veebruar 1999 ja selleks saadeti 12 eksperdile kahe alusstsenaariumi rakendamiseks vajalike sotsiaalsete meetmete võrgustik-risttabel (esitatud lk. 10). Teise vooru küsimustele vastas kaheksa eksperti, sealhulgas kolm eksperti olid Ida-Virumaalt (Kohtla-Järvelt, Kiviõlist ja Sillamäelt) ja viis Tallinnast. Ekspertidelt saadi kompetentsed vastused ja mõlemale esitatud stsenaariumiversioonile lisati omalt poolt mitmeid hädavajalikke täiendusi.

1. Kuuest hindamiseks esitatud eesmärgist oli sotsiaalsete vapustuste vältimine Ida-Virumaal ekspertide arvamustes üksmeelselt kõige prioriteetsem eesmärkide valdkond. Sellele peaks olema suunatud kahes alusstsenaariumis sisalduvat e abinõudekompleks ja see tegevus annaks kõigi ekspertide arvates efektiivsema tulemuse. Seejuures sotsiaalsete vapustuste all mõeldi ekspertidele hindamiseks pakutud kirjalikus stsenaariumi-tekstis Ida-Virumaa elanikkonna vaesumist ja sellega kaasnevat sotsiaalset anoomiat.

2. On oluline märkida, et seejuures olid sotsiaalsete vapustuste vältimisele orienteeritud üksmeelselt nii Ida-Virumaalt kui ka Tallinnast pärinevad eksperdid. Mõneti kahtlesid Tallinna eksperdid selles, kuidas töötajate ümberõpe (sts enaariumis oli planeeritud 1000 inimese kaasahaaramiseks aastatel 2000-2004) saab kaasa aidata nende sotsiaalsete vapustuste vältimisele, mis osalt tulenevad töötajate massilistest koondamistest. See vastuväide on ka arusaadav, sest paljude koondatud ini meste majandusolukord ei kannata enam ümber õppida, nende kiire abistamine on juba täna hädavajalik.
3. Keemiatööstuses hõivatud ekspert eelistab lepingustsenaariumi ja tema arvates sobivad nimetatud lepingu stsenaariumi üksikosadena kõik kirjeldatud abinõud ja sotsiaalsed sammud. Aga samal ajal energeetika-alal töötavad eksperdi d ei anna eelistust põlevkivisektori tootmis- ja turutegevuse korraldamist strateegiliste majanduslepingute alusel.

Seega eksperdid, kes töötavad põlevkivisektori üksikutes osades – keemia ja energeetikatööstuses - esinevad vastupidistel arvamustel suhtumises lepingulise tee võimalustesse. Ent akadeemilist ja mittetööstuslikku tegevussfääri esi ndavad eksperdid suhtuvad põlevkivisektori tootmis-turutegevuse alaste strateegiliste lepingute sõlmimisse suure poolehoiuga ja samuti ka sotsiaalsete kokkulepete (sh territoriaalse tööhõive pakti) sõlmimisse. Seega kokkuvõttes – kõigist küsitletud ekspe rtidest on energeetikakompleksi esindav ekspert täna ainsana vastu võimalike strateegiliste majanduslepingute sõlmimisele.

4. Suuri raskusi tekitas ekspertidele energeetikaettevõtete kiire tehnoloogilise moderniseerumise kui eesmärgi hindamine. Valdavalt jõuti arvamisele, et selle puhul on tegemist pigem abinõu kui eesmärgiga. Ilmselt võib selle argumendig a nõustuda, sest mastaapse ulatusega ja nii tehnilis-tehnoloogilise kui sotsiaalmajandusliku kompleksabinõuna kindlustaks energeetika-ettevõtete moderniseerimine põlevkivisektori konkurentsivõime kasvu ja samal ajal ka looduskeskkonna saastamise vähendami se.

Seejuures on vajalik lisada veel paar olulist täpsustavat momenti. Üldenergeetikaala eksperdi arvates eeldab kompromissistsenaarium ise põhimõtteliselt energeetikaettevõtete kiiret tehnoloogilist moderniseerimist. Samalaadse kommentaari esitas ka majandusteadlasest ekspert, kelle arvates kompromissistsenaarium ei tohiks sisaldada ainuüksi sotsiaalseid abinõusid, vaid ka majanduslikke abinõusid (ka energeetikaettevõtete tehnoloogilise moderniseerimise), mis kindlustaks Eesti põlevkivisek tori konkurentsivõime kasvu ja looduskeskkonna saastamise vähendamise.

5. Kõigi ekspertide arvates tuleb massilise tööpuuduse kiiret vähendamist käsitleda ühe võimaliku peaeesmärgina, aga selle saavutamiseks tuleksid kõne alla nii avalikud tööd (hädaabitööd) kui ka mitmed muud sotsiaal-poliitilised abinõu d.
6. Suure enamuse ekspertide arvates on kompromissi-stsenaariumi rakendamiseks väga oluline Eesti Riigikogu poliitiline otsus kaevanduste jm suurtööstuse ümberstruktureerimisega kaasnevate sotsiaalprogrammideks vajalike finantsvahendite koondamise kohta Ida-Virumaale. Seejuures peetakse silmas territoriaalse tööhõive lepinguga rajatud kollektiivse organi loomist ja sellele vastavate koordineerimisülesannete andmist, kaasa arvatud sotsiaalse suunitlusega lisafinantseerimise alast tegevus t.
7. Väga tõsine majandusolukord tänases Viru Keemia Grupp AS keemiatehastes (endises Kiviter AS) tekitab suuri raskusi tulevikuprognoosi koostamisel. Sealhulgas esitati ekspertidele ühe arenguvõimalusena variant õlitööstuskompleksi tule vasest taasriigistamisest. Sellega nõustus enamik eksperte, sest sellisel viisil on võimalik vältida suuri sotsiaalseid vapustusi Kohtla-Järvel ning säilitada ka õlitööstuse potentsiaal. Osa ekspertide arvates oleks sellisel juhul tegemist pretsedendi l oomisega Eestis valitsevas liberaalses turumajanduses ja Riigikogu eriotsuseta siin Viru Keemia Grupp AS juriidilist staatust muuta ei saa.

Tabelis 1 on esitatud Delphi paneeli ekspertide ühisarvamus nende sotsiaalsete abinõude kohta, mis oleksid vajalikud kahe stsenaariumi eesmärkide realiseerimiseks. Selge prioriteetsuse andsid kõik eksperdid eesmärgile vältida Ida-Viruma al sotsiaalseid vapustusi. Teisel ja kolmandal kohal olid vastavalt põlevkivitööstuse konkurentsivõime tõstmine, transiidisektori

Suurendamine tööhõives ja ka tehnoloogilise moderniseerimise

Seejuures olid eksperdid ühisel arvamusel, et seda nimetatud peamist eesmärki saab edukalt realiseerida nii lepingu-stsenaariumi kui ka kompromissi-stsenaariumi käigus. Siiski andsid eksperdid mõnevõrra suuremad eelistused kompromiss i-stsenaariumi rakendamisele Ida-Virumaal asuvate põlevkivisektorite arengustrateegiate elluviimisel. Seega aastatel 1999-2005 tuleks põlevkivipliitika asjatundlikuks väljatöötamiseks rakendada kompromissi-stsenaariumi.

2. Põlevkivisektori töötajaskonna ja omavalitsustöötajate

Käesolevas osas võetakse kokku kahe põlevkivisektori allosa – kaevurite ja keemiatööstuse tööliste fookusgruppide ja Kohtla-Järve linna juhtide fookusgruppides saadud arvamused ja hinnangud nendest raskustest ja vajakajäämistest Eesti riigi, Ida-Viru Maakonna, linna/kohalikul tasandil ja põlevkivisektori töötajaskonna tasandil.

A Kiviteri aparaaditööliste fookusgrupi intervjuu toimus 26 jaanuaril 1999 (vt Lisa 2A)

B Põlevkivikaevurite fookusgrupi intervjuu toimus 1. veebruaril 1999 (vt Lisa 2B )

C Kohtla-Järve linnajuhtide fookusgrupi intervjuu toimus 26. jaanuar 1999 (vt Lisa 2C)

1. Tänaseks päevaks pole suudetud välja töötada põlevkivitootmise, energeetika-, ja keemiakompleksi arengu strateegilist plaani. Paljuski kaootiliselt on majandusprotsessid toimunud põlevkivikeemia valdkonna ettevõtetes (kur ikuulsaks on saanud Kiviteri AS erastamine Eriõli AS-le). Tegelikult ei tohiks sellist kompleksi lõhkuda, eriti siis kui strateegilist plaani pole välja töötatud. Ida-Virumaa on piirkond, kus optimaalne majanduslik stabiilsus on erakordselt tähtis ja kus elanikkonna vastupanuvõime üle elada majanduslanguse perioodi ilma väljastpoolt tuleva abita on väiksem kui ülejäänud Eesti regioonides.
2. Teiseks, selle piirkonna arengu teguriks on paratamatult Venemaa lähedus. Kuna Ida-Virumaa jääb ka tulevikus suurel määral Gateway rolli (transiit Põhja-Venemaalt Euroopasse ja vastupidi) siis mõjutavad seda piirkonda väljak ujunenud Eesti-Vene suhted tunduvalt rohkem kui teisi Eesti maakondi. Suhete korrastamine naaberriigiga, kolmandate riikide majandusliku huvitatuse ja kohaloleku suurendamine regioonis ning Euroopa Liidu toetusfondidest pärit finantstoetuse ja heade spet sialistide kaasamine Ida-Virumaa tehnilise ja intellektuaalse infrastruktuuri arendamisele peaks olema üks prioriteetsemaid Eesti riigi lähiaja eesmärkide hulgas.
3. Eesti valitsus ei ole haldusreformi küsimustega professionaalselt tegelnud, vaatamata sellele, et Ida- Virumaa on haldusjaotuselt keeruline piirkond. Inimesel on sellise omavalitsuse tingimustes raske asju ajada. Riiklikult on hal dusreform sumbunud ja see lööb siin ka valusalt välja, sest Ida-Virumaa areng on pärsitud.
4. Probleeme tekitab poliitika, mille alusel määratakse linnadele riiklikku toetust. Näiteks on problemaatiline Narva (olgugi et piirilinn, aga samas vägagi kompaktne linn), mis saab riiklikku dotatsiooni 60 miljoni ringis. Samal ajal Kohtla-Järve linn, mille osad asetsevad nii laiali, on samal ajal väga raskete tööstuse ümberstruktureerimise jm sotsiaalsete probleemidega, saab ainult – 23 miljonit. Ida- Virumaal peaks kehtima dotatsioonide või riiklike toetuste eriline kord.
5. Kõige suurem raskus ja tegematajätmine on viimastel aastatel kujunenud eelarvepoliitika alal. Poliitiline otsus, et töökohtade loomiseks vajalikke investeeringuid peaksid omavalitsused ise leidma (kas partnereid või fonde, kust saaks investeeringuid) praktiliselt ei saa ellu viia, kuna Ida-Viru regioon on raske regioon ja kõige halvemas olukorras vabariigis.
6. Kõigile teeb tõsist muret erastamisprotsess, mis hakkab lõppema kõige kurvemate tagajärgedega. Mitme suure ettevõtte erastamine pole kaasa toonud loodetud positiivseid majandus-struktuurilisi muutusi, hoopiski on jõutud kiire pankro tini. Endise Kiviteri AS kadumisega ei kannata mitte Tallinnast kohaletulnud “erastamismeistrid”, vaid seal töötanud inimesed. Kohalike omavalitsusjuhtide mure väljendub retoorilises küsimuses: “Eesti Telekomi müümine on juba eelarvesse pandud sisse ja ve el on jäänud “Eesti Energia”. Huvitav, kas 2000 aastal ka Eesti riik ikka veel püsib, sest siis nagu polegi enam midagi erastada?”

1. Maakonna tasandil korduvad osaliselt samad haldusprobleemid. Riik delegeerib omavalitsustele kohustused ühtmoodi, kuid ei arvesta sellega, et regioonid erinevad omavahel väga suurel määral. Näiteks Kohtla-Järve linn saab kan natada sellest, et linnaosad on väga kaugel erinevates kohtades ja vald on ümberringi. Halduskulud on liiga suured selleks, et seal eraldi ülal pidada linna eelarvelisi asutusi. Kuna vahemaad linnaosade vahel on suured, muudab see asjaajamise linnaelanik u jaoks üliraskeks. Samuti pole koolide finantseerimisel arvestatud nende eripäraga. Näiteks õpetajate palgad on Sirgalas, Viivikonnas madalamad, sest need koolid ei ole maakoolid, kuigi nad on sisuliselt samas seisundis.
2. Ida-Virumaa jaoks on väga valus küsimus see, et see erastamine viidi läbi kohalike omavalitsustega kooskõlastamata - nii Oru Kombinaadis kui ka Kiviteris kordub sama. Jällegi kohalik omavalitsus peab kandma kahjud ja peab sotsiaalab i andma vallandatud-koondatud inimestele. Näiteks Kohtla-Järve linna tulubaas on paika pandud üsna ammu ning on sisuliselt aegunud.

2. Raskuseks on maksude laekumine. Üksikisiku tulumaksu laekumine on väga probleemne juba suurte koondamiste tõttu ja ka ümbrikupalga maksmise tõttu. Kõik see kokku mõjub nii, et üksikisiku tulumaksu laekumises pole kasvutendentsi. O n pakutud välja idee toetada kohalikku eelarvet, millest omavalitsus saaks otse kontrollida 3-5 % maksudest, mis muudaks ettevõtete ja omavalitsuse vahelise koostöö sidusamaks.
3. Suur takistus on negatiivne maine, mis on tekkinud ka Eesti meediamõjutusel. Potentsiaalsetele Ida-Virumaale investeerijatele antakse sellega vale signaal (ajalehtedes valgustatakse viisil et keegi ei oska tööd teha, kriminaalne s ituatsioon jne) ja tundub, et Eesti ajakirjandus püüab investoreid Ida-Virumaalt eemal hoida.

Seoses mõnede kaevanduste sulgemise perspektiiviga võib sotsiaaltoetuste summa tõusta kuni 120-150 miljoni kroonini. Sellise perspektiivi puhul ei tohiks probleemi lihtsustada - väide, et küll turg paneb kõik ise paika - on antud ju hul äärmiselt lühinägelik. Juba praegu on tööd enamasti ainult paariks päevaks nädalas. Eriti väike sissetulek on kaevanduse maapealsetel töötajatel, kes oma paaripäevase töönädala puhul teenivad ca 1500 krooni kuus, mis on sisuliselt samapalju kui keskmi ne vanaduspension.

2. Inimeste lootused tööd jätkata on kõrgemad kui juba erastatud ettevõtete puhul. Estonia kaevanduses lisaks veel tänu sellele, et tehnoloogia on mõnevõrra uuem. Inimeste moraalne huvi on jääda tööle, mitte osutuda töötuks perspektiivi tul tööturul. Isegi kui tööd jätkuks paariks-kolmeks päevaks nädalas, oleks selline väike koormus neile vastuvõetavam kui töötu staatus.

3. Kaevandustes hõivatud töötajate psühholoogiline ja kutsealane valmisolek töökoha vahetuseks on täna suhteliselt vilets, siiski vähemalt pooled nooremad inimesed on valmis võimalike koondamiste eelses õhkkonnas astuma mobiilsei d samme. Nooremate inimeste hulgas võib olla kuni 40 % inimesi, kes oleks võimelised ja psühholoogiliselt valmis töökoha vahetusega ja ka selles seotud liikumisega maakonna piires.

4. Inimesi, kes läheksid pensionile veidi varem, võib olla ca 30% ringis. Samal ajal tekib probleem sellest, et varem pensionile minekuga (näiteks 50-aastaselt) ei tohiks kaasneda toimetulematus. Kui inimene hakkab saama 6-7 korda vähem sissetulekut, s iis on selline olukord aga sisse programmeeritud.

Väga oluliseks pidasid kaevurid eelhäälestuse tekitamist ja psühholoogilist ettevalmistust. Minimaalne aeg selleks on pool aastat. See peaks toimuma konkreetselt igas kaevanduses oma juhtkonna poolt, sest väga paljud inimesed ei usalda valitsust, samuti maavalitsust.

5. Eelpensioni optimaalset aega on raske välja arvutada. Pensioni arvutamiseks omavahendite arvelt on tehtud mitmeid ettepankuid (maksa veidi vähem sotsiaalmaksu ja selle arvel kaevuritele kõrgemat eelpensioni. Üldise arvamusekoh aselt peaks olema otstarbekas lasta pensionile 3-5 aastat varem ja maksta tuleks talle selle eest, et ta ei ohustaks teiste, nooremate inimeste ametikohti niigi konkurentsitihedal tööturul. Tööandja võiks pakkuda töötajale mitut erinevat varianti, milles peaks olema muidugi arvestatud ka tööpanust.

6. Põlevkivisektori teise olulise allosa - põlevkivikeemiatööstuse puhul on tegemist ülikeerulises majandusolukorras oleva tööstusharuga, milles hõivatud tööliste fookusgrupi intervjuu andis vägagi rusuva tulemuse. Endise Kiviteri AS näol on tegemist sotsiaalset kollapsi genereeriva ettevõttega, mille likvideerimine 1999 aasta kevadel tooks kaasa lisakoondamisi vähemalt 1000 töökoha ulatuses ka põlevkivikaevandustes juba 1999. aastal.

7. Kaevurite ja teiste küsitletud töötajate arvates on Eesti Erastamisagentuur teinud küsitava väärtusega erastamistehinguid. Kiviteri müük A/S Eriõlile on tekitanud eriti kahtlusi kohalike hulgas. Kuna keegi ei tea tegelikult, kes on K iviteri omanik, siis on tekkinud kahtlus, et selle taga võivad olla suure naaberriigi huvid (vene naftatööstuse huvid), mis võivad samas olla küllaltki vaenulikud Kirde-Eesti stabiilse arengu suhtes. Kiviteri näide toob eriti esile sotsiaaltagatisteta era stamise vead. Kiviteri arengupotentsiaali kohta puudus pikka aega adekvaatne info. Alles siis, kui Kiviter hakkas keelduma (eelmise aasta augustis) teise sordi põlevkivist, tekkisid esimesed kahtlused.

Kaevurite ja endise Kiviteri aparaaditööliste arvates pole valitsus kursis põlevkivikeemia probleemidega ega oska ette näha selliseid arengustsenaariume. Samas on kohapeal elavatel inimestel ideid, millist keemiatööstust arendada põlevk ivi baasil ning milliseid (puhtaid aineid) tasuks toota.

8. Potentsiaalsest aktiivsusest uue väikeettevõtluse valdkonnas annab pildi ka kaevurite diskussiooni see osa, kus räägitakse sellest, et ei ole kellelgi ettekujutust, milliseid erialasid võiks edaspidi vaja minna, mida selles piirkonna s arendada ja milliseid töökohti võiks tekkida (vastavalt sellele ka - millises suunas ümberõpet korraldada). Praeguseks on kohalikele inimestele selge, et üksnes hariduse, teeninduse ja turismiga ei ela see piirkond ära. Teedeehitus annab tööd suhtelisel t lühikeseks ajaks (samal ajal on need väga investeerimismahukad tööd). Töökohe leidmine väljaspool regiooni ei ole samuti reaalne.

Probleemne on ka saavutada vajalikul tasemel ettevõtlusaktiivsus seoses Euroopa Liidu poolt tulevikus rahastatavate ümberstruktureerimise programmidega.

9. Regioonis elavate inimeste hinnang isiklikele perspektiividele on üsna madal (paljudel on naabrid juba praegu töötud). On tekkinud tunne, et inimesed on jäetud saatuse hooleks. Veidi on suutnud Vabariigi Valitsuse renomeed parandada minister Veidemann, kelle visiitidest Ida-Virumaale on jäänud kohalikel inimestel mulje, et lõpuks on ka Valitsus hakanud aru saama, et inimesi elab peale Tallinna ja Tartu ka mujal Eestis. Ka ajakirjandus on avalikku arvamust kujundanud viimasel ajal ka evurite vastu. Põlevkivi hinda pole tõstatud, kuid kaevureid süüdistatakse selles.

Tööhõivet Ida-Virumaal saaks iseloomustada mitmete sotsiaalsete näitajate kaudu, seejuures on hädavajalik kasutada võimalikult täpseid arvandmeid. Eesti Tööturuamet esitab registreeritud töötuse näitaja (s.o tööta tööotsija suhe tööealisse elanikkonda -vanuses 16 a kuni pensioniiga), siis Ida-Virumaal on see näitaja dets 1998 7,28 (vt tabel 2 ) ja 1999 aasta jaanuaris-veebruaris juba 8,17- 8,78 (andmed tabelis 3 ja 4). Kasutatakse ka registreeritud töötute suhet tööealisse el anikkonda, mis Ida-Virumaal on vastavalt 3,76 (dets 98), 4,40 (jaan. 99) ja 4,81 (veebr. 1999).

	Pöördunud tööotsijad	s.h. töötud kuu lõpuks	Tööealine elanikkond seisuga 01.01.1998.a.	% tööealise elanikkonnast
				tööotsijad	töötud
Ida-Virumaa	10155	5577	115958	8.76	4.81
Kokku linnad	8871	4976	102971	8.62	4.83
Kiviõli	623	269	4797	12.99	5.61
Kohtla-Järve	3454	1589	30833	11.20	5.15
s.h. Oru	214	107
Narva	2878	1895	44928	6.41	4.22
Narva-Jõesuu	275	211	2034	13.52	10.37
Püssi	102	51	1386	7.36	3.68
Sillamäe	979	621	11160	8.77	5.56
Jõhvi	560	340	7833	7.15	4.34
Kokku vallad	1284	601	12987	9.89	4.63
Jõhvi vald	101	50	1056	9.56	4.73
Kohtla vald	82	40	962	8.52	4.16
Kohtla – Nõmme	57	25	842	6.77	2.97
Illuka vald	59	17	596	9.90	2.85
Toila vald	93	55	1452	6.40	3.79
Mäetaguse vald	109	42	910	11.98	4.62
Iisaku vald	64	27	816	7.84	3.31
Alajõe vald	9	8	151	5.96	5.30
Avinurme vald	51	40	936	5.45	4.27
Lohusuu vald	56	17	487	11.50	3.49
Tudulinna vald	11	6	373	2.95	1.61
Maidla vald	60	23	480	12.50	4.79
Sonda vald	83	32	780	10.64	4.10
Lüganuse vald	123	60	722	17.04	8.31
Aseri vald	256	110	1535	16.68	7.17
Vaivara vald	70	49	889	7.87	5.51

Tunduvalt täpsemad on nende korraliste tööjõu-uuringute andmestikud, mida korraldab Eesti Statistikaamet sotsioloogilis-statistiliste uuringutena alates 1995. aastast. Selle järgi oli 1998 aasta kevadel Ida-Virumaal töötuse määr ligemale 10 %, s-o. ligemale kaks korda kõrgem Tööturuameti poolt esitatust. Statistikaameti poolt tööjõu-uuringute tulemused vastavad rohkem tänasele reaalsele tegelikkusele Ida-Virumaal. Seda kinnitasid ka fookusgruppide intervjuudes osalenud ohust atud töötajasgruppide esindajate poolt antud hinnangud.

Siiski on vajalikud veelgi täpsemad sotsiaalsed näitajad ettevõtete ja regioonide/linnade-valdade lõikes. Seda tööd alusti 1999 aasta veebruaris ja osade ettevõtete kaupa on andmed ka sotsiaalstatistika andmebaasis, mille loomist alu stati käesoleva projekti käigus.

Arvame, et väga põhjaliku adekvaatse sotsiaalinfo baasil saaks älja töötada sotsiaalpoliitilisi otsuseid ja sel viisil aktiivselt sekkuda Ida-Virumaa tööturu ümberstruktureerimisse. Seejuures on võimalik paralleelselt kasutada mitmete sotsiaalnäitajate koosanalüüsi. Suuri võimalusi regionaalse tööturupoliitika tausta uurimisse annaks toimetulekusummade lokaalne analüüs. Tabelis 5 toodud andmed 1999. aasta jaanuaris väljamakstud toimetulekusummade jaotus linnade ja valdade lõikes kinn itab, et Ida-Virumaa mõnes linnas – eelkõige Kohtla-Järvel, on tegemist väga selgelt väljendanud massilise vaesumisega. See fakt, et esimeseks poolaastaks planeeritud summadest on 1999.a. jaanuarikuu jooksul kulutatud 51%, kinnitab kriisieelset seisundi t. Arvame, et väljapääs on maksimaalsete jõupingutuste koondamises, seejuures olukorra veelgi täpsemas kaardistamises ettevõtete kaupa ja kiirete vastumeetmete kavandamises.

* 6 töötut üksikema, * 2 endist töötut, kes täna hõivatud projektis “Igale lapsele oma kodu”.

* 2 Sillamäe sotsiaaltöötajat – Sillamäe Linna Sotsiaalosakonnast ja Perekonna Sotsiaalse Rehabilitatsiooni keskusest.

Kutsutud naised esindasid Sillamäe “ühiskonda” representatiivselt, kui võtta aluseks nende hariduslik, vanuseline ja kvalifikatsiooniline jaotus. Esindatud oli Sillamäe naiste initsiatiivne ja tolerantne osa. Kuigi nende tegelik roll o n linnas veel suhteliselt tagasihoidlik, on tegemist erakordselt võimeka kooslusega - Sillamäe Üksikemade Ühingu liikmeskonnaga. Rõhutamist vajab selle ühingu tekkimislugu, see on oluline Ida-Viru Maakonna sotsiaalplaani väljatöötamisel.

3. Sillamäe tänane tööjõuvajadus pole vastavuses inimeste kutsealase ettevalmistusega (25-35 aastaste naiste hulgas paljud on kokad, müüjad ja aparaaditöölised).

4. Inimeste korteri sooja- jm kommunaalkulude alane maksujõuetus on laialt levinud (ligi sada perekonda ootavad kohtuga väljatõstmist korterist 1999 a. jaanuaris, seejuures ilma elamispinda vastu andmata). Peredel puuduvad rah alised vahendid majandusraskustele vastu seista, ressursse jätkub mõneks nädalaks. Lootusetuse meeleolu suurendab asjaolu, et isegi töö olemasolu korral on raske maksta kommunaalmakseid ja toita peret. Leitakse, et seadused, mis eluga toimetulekut peaksid reguleerima, on omavahel vastuolus.

5. Sillamäe linna elama asunud inimeste intellektuaalne potentsiaal on suhteliselt suur, samal ajal on toimetulematus oma eluga kujunenud paljudele normiks. Selline paradoksaalne olukord ei suurenda aga kohaliku majandusalase ini tsiatiivi tekkimist. Oodatakse abi väljastpoolt (Vabariigi Valitsuselt). Samal ajal on levinud ka arvamus, et mujal Eestis ei ole nii suurt tööpuudust ja et Sillamäe on ainsana oma probleemidega üksi jäetud.

6. Vaatamata raskustele ja probleemide kuhjumisele, on siiski märgata valmisolekut oma probleemide lahendamisele ise asuda. Tähelepanuväärne on fakt, et praegust Eesti olukorda võrreldakse üheksakümnendate aastate algusega, aga mitte nõukog ude ajaga.

Alates 1998. a. oktoobrist on 107 Sillamäe üksikema ühinenud üksikemade ühingusse, et seista vastu katastroofilisele vaesusele, mis eriti valusalt lööb nende perede lapsi. Esimesed väga olulised edusammud on selles, et Sillamäel on tunnetatav solidaarsus üksikinimeste vahel. Mõned näited:

* Valentina: “ ….Ja tuli lootus, et me võime palju rohkem ära teha ja paljud probleemid saab lahendada lühikese ajaga, kui oleks kes sellega tegeleks. Nüüd on juba tunneli lõpus valgus – nii võib öelda.”.

* Viktoria: “Veel on meie ühistus väga palju plaane tulevikuks, mida me tahaks ellu viia. Sellepärast on see väga vajalik ühistu. Meile on vajalik üksteise toetus. Mitte nii, et me istuksime laiali oma korterites ja tunneksi me, et oleme hüljatud ja mitte kellelegi vajalikud. Siin me ühinesime ja meil on palju lihtsam koos. Muidugi on vajalikud sponsorid, probleemid on väga suured. On vajadus selle järele, et lapsed saaksid kusagil puhata. Silmapiiril on selleks ka ruumid - endine Sillamäe 9. Lasteaed. Kuid on vaja kuidagi see (lasteaed) välja võidelda, et need ruumid saaks ühistule “.

Fookusgrupist osavõtjad kinnitasid, et kui aastatel 1992-1993 räägiti Sillamäel vajadusest õppida eesti keelt, siis oli suhtumine sellesse negatiivne. Kuid viimase kuue-seitsme aasta jooksul on suhtumine muutunud, nüüd suhtutakse se llesse positiivselt. kuid valitsuse hoiak keele õpetamise võimaluste loomisesse ei ole muutnud. Keele saavad selgeks ainult väga suure motivatsiooniga inimesed. Ainult isiklikul initsiatiivil ja oma raha eest. Inimesed on valmis, aga lihtsalt ei ole vahen deid, programme.

Kõik kursused on kallid ja riik sellele kaasa ei aita. Keelekursuste tasu peaks olema taskukohane, sest valmisolek eesti keele õppeks on suurem kui tegelikud võimalused seda teoks teha.

Integratsiooniks ei ole vaja luua instituute vaid tegeliku igapäevase organiseerimistööd vahendavaid teenistusi – arvasid intervjuus osalejad. Sillamäele oleks vaja luua Eesti Kultuuri Keskus. Üks võimalusi on finantseerida näite ks suvel kolm kuud talus töötamist (et saaks nii pika korralise puhukuse, makstakse kinni toiduraha vms.) On üksikuid näiteid laste keelelaagritest suvel – Tartumaal Luunjas, aga nende arvu vaja suurendada.

Teravaks probleemiks on koolide ja tervishoiuasutuste töö. Eriti pole inimesed rahul koolides valitseva kaadripoliitikaga. Koolidirektorid on saanud enda kätte liiga suured õigused-prioriteedid. Arvati, et koolikorralduse seadus pole pä dev ja vajab parandamist. Seejuures on õpetajate hulgas liiga palju pensionäre, keda ei saa kuidagi vallandada. Samal ajal paistab silma, et ollakse alternatiivse hariduse vastu (kui hindeid algklassides ei panda, liiga palju kunstiõpetust jms, siis tekit ab see vastutustunde puudumist jne.).

Linnas on suured probleemid kutsealase mittesobivusega - linna töötud 25-35 aastased naised on oma tööalase eriala järgi kas kokad, müüjad või aparaaditöölised. Neid tuleks ümber õpetada ja samal ajal koos erialase ümberõpetu sega oleks vajalik ka psühholoogiline “toetustöö”, et inimene usaldaks ennast ja võtaks selle vastu ja usuks sellesse erialase ümberõppimise hädavajadusse.

Kuna Sillamäe on olnud spetsiifilise töötajate kontingendiga, siis arvatakse, et oleks vaja välja õpetada kvalifitseeritud mänedzere, kes suudaksid sõita Sillamäele elama, oleksid võimelised alustama algusest, et korraldada norma alne ärielu. Alles siis saab kõigi inimeste probleeme edasi lahendada, nii lastevanemate kui laste küsimusi.

Tuleb arvestada, et Sillamäe linn oli kinnine linn, nii otseselt kui ka kaudselt. Linna spetsiifika on selline, et enamus inimesi on tulnud Venemaalt. ….” inimesed elasid siin – nii töölised kui ka tehniline personal, väga hästi ja ei m õelnud oma tulevikule, aga nüüd, kus tööturu konkurents on väga suur, tuleb ümber õppida” .

On siiski olemas konkreetseid näiteid, kuidas on leitud koolitusvõimalusi kohapeal. Üks intervjuul osaleja leidis enda jaoks lahenduse – läks Sillamäe Tehnikumi õppima sekretär-raamatupidajaks. Seal õpetatakse kolme keelt – inglise, sak sa ja eesti keelt, mis just antud hetkel on aktuaalne. Tahtis õppida keeli ja olla tööturul konkurentsivõimeline. Teine võimalus õppida keeli on keeltekeskuses, aga toetustest elavatel inimestel on see praktiliselt võimatu.

Vaatamata üksikutele ümberõppimise ja uuendusmeelsuse näidetele on valdav siiski arvamus, et Sillamäe inimesed ise ei tule sellest raskest olukorrast oma jõududega välja. On vaja nii investeeringuid väljastpoolt kui ka uusi initsiatiivi kaid inimesi. Sest Sillamäe on ikka veel suhteliselt kinnine linn. Suuri lootusi pannakse vabatsooni rajamine, aga selle kohta puudus jaanuari keskel adekvaatne informatsioon. Seega tuleks vallandada informeerimiskampaania Sillamäe linnas.

Kokkuvõtteks on Sillamäel on olemas piisavalt normaalsed tingimused kollektiivse elu edasiarendamiseks, vaja on seda süstemaatiliselt planeerida ja oluliselt toetada. Sillamäe naised-üksikemad kinnitasid 19. j aanuaril 1999, et Sillamäel toimib integratsioon Eestisse, meie lapsed õpivad eesti haridust ja see on väga vajalik. Eesti keele saavad selgeks ainult väga suure motivatsiooniga inimesed - ainult isiklikul initsiatiivil ja oma raha eest. Kõik kurs used on kallid ja Eesti riik sellele õpivalmidusele tegelikult kaasa ei aita – selline on kokkuvõtlikult lihtsate inimeste arvamus. Eesti keele õppe jaoks on vaja leida uusi kanaleid ja võtteid - seega tegelikult diferentseeritud suhtumist/lähenemist. Int egreerimiseks Eestisse on vajalik muuta oma keelekeskkonda, näiteks suvel kolm kuud talus töötamist.

Kui võrrelda 1996-98. aastal korraldatud sotsioloogilise uuringu “Sillamäe 96” käigus saadud tulemusi 1999. a alguse fookusgrupi intervjuu tulemustega, siis selgub, et Sillamäe elanikkond on paari viimase aasta jooksul küllaltki rahulda valt kohanenud Eesti Vabariigi piisavalt demokraatlike tingimustega. Ja kõige selle kokkuvõtteks ongi näha tegeliku dialoogi ja partnerluse teket, töötute üksikemade vastupanu raskustele, Eesti-patriotism ja habras enesekindlus kinnitavad nende võimekust elada Eesti Vabariigis.

Kokku osales fookusgrupi intervjuus kuus naistöölist, kes esindasid parimas vanuses töötajaskonda. Osalejate keskmine vanus oli 45, seejuures olid kõik perekonna- inimesed ja neil on kokku 14 last ja üks lapselaps.

1. Viimastel aastatel on areng näha ka Narvas, aga samal ajal on Kreenholmi naistööliste (kangrute, ketrajate jne) majanduslik olukord on jäänud äärmiselt keeruliseks. Intervjuu momendil polnud Kreenholmi Valduste AS mitmes va brikus tööd (naiste päevapalk oli 30 krooni, seega detsembriga võrreldes kukkus 50 krooni võrra). Seejuures 1999 aastast elu kallines, just kommunaalteenused (külm vesi maksis enne 6.75 nüüd 12.44 krooni ning soe vesi oli 17.30 ja nüüd 23.10, ka kütte hi nda tõsteti).

2. Mitmedki asjad tuleks teha majanduspoliitiliselt ümber Narvas. Aga Kreenholmi vabrikutes ja Narvas tervikuna pole näha neid subjekte, kes oleksid võimelised ja suudaksid oma jõududega innovatsioonilisi muutusi tagant lükata.

3. See või teine probleem ei jõua Narva juhtkonnani (näiteks ka Ametiühingu juhtkond ei edasta neid ja kokkuvõttes ei seisa tööliste majanduslike huvide (sealhulgas kõrgema palga) eest ja töötingimuste parandamise eest. Siiski Kreenholm i enda ametiühingu esinaine Julia Dimitreva tegutseb: ta korraldas isegi näljastreigi. Selle tulemusena tõsteti 3 -5 % ulatuses palka, aga kohe tõusid ka külma vee, kütte, elektrienergia hinnad. “Kokkuvõttes jäime vaesemaks, sest kaotame 150 kroon i” – nii selgitasid olukorda kangrud-kudujad.

4. Narvas on väga vähe Eesti riigile kuuluvaid, meil on jäänud alles ainult kaks suuremat asutust, mis kuuluvad riigile - Eesti ja Balti elektrijaam. Ülejäänud on kõik maha müüdud – mis on kinni pandud, mis müüdud ja kõik sõltub perem ehest. Tööliste arvates – “kui riigiettevõttes lisab riik palgale juurde, aga meil Kreenholmis – me riigist ei sõltu, allume rootslastele. Kui rootslased tahavad, tõstavad palka, kui ei taha, siis ei tõsteta. Nemad vaatavad muidugi kui peremehed.”

5. Lähemas tulevikus/lähematel aastatel pole vastajate arvates põhjust loota ka sellele, et noorem ja haritum põlvkond tuleks neid asendama. Küsimusele, kas Kreenholmil on tulevikku ja kas teie tütred hakkavad tulevikus siin tööle, vastati küllaltki üksmeelselt - oleks parem, kui ei hakkaks. Seejuures pole raskuseks mitte töötingimused vaid hoopiski ebastabiilsus ja sellest tulenev tutvuste mõju töölesaamisel.

6. Palju räägiti tööhõivealaste programmide ettevalmistamisest. Et noored, kes täna töökohta pole leidnud saaks erialase ettevalmistuse selleks pooleaastase (kiir)väljaõppe käigus. Pärast erialase ettevalmistuse saamist oleks noo rtel võimalus tööle asuda. Hädavajalik oleks, et eksisteeriks informatsioon nii vabadest kui lähemal ajal loodavatest töökohtadest. Praegune Narva noor küll õpib kutsekoolis, aga et praktikat läbi ei viida, ta tööle kuh ugi ei saa. Sisuliselt staaźi tal ka ei ole ja lastakse kutsekoolist välja diplomiga laia ilma. Aga kui tutvusi ei ole, ei saa ka Narvas tööle.

7. Narva tööjõuturule on iseloomulik, et “karjääriredeli” kõige madalamad astmed Narva inimesi ei huvita, sest need on ebastabiilsed. Intervjuus osalenud naised arvasid, on stabiilsus üks kõige tähtsamaid momente noorte tuleviku jaoks. Seepärast ei soovita nad oma lastel alustada Kreenholmis kõige madalamalt töökohalt, sest neid koondatakse.

Esiteks. Selge prioriteetsusega on Ida- Virumaal sotsiaalsete vapustuste vältimise eesmärk. Sellele peaks olema suunatud kahes alusstsenaariumis sisalduvate abinõudekompleks ja see tegevus annaks kõigi ekspertide arvates efektiivse ma tulemuse. Seejuures sotsiaalsete vapustuste all mõeldi ekspertidele hindamiseks pakutud kirjalikus stsenaariumi-tekstis Ida-Virumaa elanikkonna vaesumist ja sellega kaasnevat sotsiaalset anoomiat.

Teiseks. Seejuures on võimalik seda eesmärki realiseerida nii lepingu-stsenaariumi kui ka kompromissi-stsenaariumi käigus. Siiski andsid eksperdid mõnevõrra suuremad eelistused kompromissi-stsenaariumi rakendamisele Ida-Virumaal asuvate põlevkivisektorite arengu strateegiate elluviimisel. Seega aastatel 1999-2005 tuleks põlevkivipliitika asjatundlikuks väljatöötamiseks rakendada kompromissi-stsenaariumi.

Kolmandaks. Suure enamuse ekspertide arvates on kompromissi-stsenaariumi rakendamiseks väga oluline Eesti Riigikogu poliitiline otsus kaevanduste jm suurtööstuse ümberstruktureerimisega kaasnevate sotsiaalprogrammideks vajalike finantsvahendite koondamise kohta Ida-Virumaale. Seejuures peetakse silmas territoriaalse tööhõive lepinguga rajatud kollektiivse organi loomist ja sellele vastavate koordineerimisülesannete andmist, kaasa arvatud sotsiaalse suunitlusega lisafin antseerimise alast tegevust.

Neljandaks. Väga tõsine majandusolukord tänases Viru Keemia Grupp AS keemiatehastes (endises Kiviter AS) tekitab suuri raskusi õlitööstuse tuleviku prognoosimisel. Sealhulgas esitati ekspertidele ühe arenguvõimalusena variant õlitöö stuskompleksi tulevasest taasriigistamisest. Sellega nõustus enamik eksperte, sest sellisel viisil on võimalik vältida suuri sotsiaalseid vapustusi Kohtla-Järvel ning säilitada ka õlitööstuse potentsiaal. Osa ekspertide arvates oleks sellisel juhul tege mist pretsedendi loomisega Eestis valitsevas liberaalses turumajanduses ja Riigikogu eriotsuseta siin Viru Keemia Grupp AS juriidilist staatust muuta ei saa. Samal ajal on tegemist ülikeerulises majandusolukorras oleva tööstusharuga (märtsi algusest on p raktiliselt koondamisohus kõik viimased 1200 ametikohta). Seejuures põlevkivikeemia kui tööstusharu on täna sotsiaalset kollapsi genereeriva tööstusharuga, mis tooks kaasa lisakoondamisi kuni 1000 töökoha ulatuses ka põlevkivikaevandustes.

Viiendaks. Ida-Virumaal tehtud ohustatud töötajaskonna fookusgrupi intervjuud kinnitasid meie hüpoteesi, et venelaskond on väga tugeva pinge all. Ida-Virumaal on vaja näidata tugevat riiklikku otsustusvõimet - põhimõttel “me paku me idee välja, me viime selle ellu”. Eesti riik ei tohiks lasta majanduse juhtimist lohakile. Kaevandustes või elektrijaamades (kaks aastat tagasi küsitlesime jaamade töötajaid) töötavad venelased ja tervikuna muulased usaldavad Eesti riigi majanduspoliit ikat, kuid sellel usaldusel on koheselt “pingejooned näha” kui efektiivseid samme ei ole olnud.

Kuuendaks. Eksperdid arvasid diskussiooni käigus, et üksikute sotsiaalsete ja majanduslike meetmete teineteisega kombineerimine ja vajadusel juba läbiproovitud meetmete kasutamine ongi peamine strateegiline võti. Seejuures sõltu b ootamatult palju situatiivsetest teguritest, kaasa arvatud massi (sotsiaal)psühholoogilistes aspektidest.

Seitsmendaks. Eilsed kaevurid, aparaaditöölised või kalatöötlejad, aga tänased töötud --- pole raskuste ületamiseks ei psühholoogiliselt ega ka majanduslikult valmis. Seda kinnitas pankrotistunud kalatööstuse inimeste fookusgrupi intervjuu Toilas: inimesed ei suuda ise midagi välja pakkuda aga samas loodetakse. Proovisime küsida - “millele loodate, kellele loodate ja mis alusel loodate”. Vastust ei osata öelda ja see viiski intervjuu käigus järelduseni – alles kahe kuu pärast jõ uab pankroti-asja “õudus” neile pärale.

Ida-Virumaal ülikeerulise majandusolukorra üldkriisi ehk sotsiaalse kollapsi vältimiseks hädavajalike meetmetepaketis tuleks/peaks sellele tööhõivepaktile alla kirjutada enne kohalikke valimisi, seega hiljemalt 1999.a. oktoobri esimesel poolel. Selles tööhõive kollektiivlepingus on vajalik kolme-nelja-aastase graafikuga näidata kõik need plaanid- abinõud, mida kavatsetakse ära teha. Ida-Viru territoriaalne tööhõivepakt oleks sellisel kujul ühine plaan ning kõik tegijad ja mittetegijad o leksid kõigile hästi näha.

Selleks et need Euroopa Liidu tööhõive alased uued ideed (territoriaalse tööhõive pakt jm) leiaksid tegeliku rakenduse/täitmise ka lähemas tulevikus, loodi Ida-Virumaa regionaalse projekti rakendamiseks tihe akadeemiline kontakt Saksam aa Rheinland- Ülem-Ruhri kivisöebasseini Emscher Lippe regiooni Struktuursete Muutuste Ühinguga (Emscher Lippe Agentur GmbH, Herten ). Nimetatud arenduskeskuselt saadi nii Emscher Lippe regiooni arenguplaani kohta materjalid kui ka kinnitus koostöö aren damiseks ja nädalase loenguseeria korraldamiseks Ida-Virumaa omavalitsusjuhtidele ja sotsiaalplaani väljatöötamisega tegelevale aktiivile. Vastavad töörühmad on moodustatud Ida-Virumaal 1999.a. jaanuaris.

Territoriaalse tööhõivepakti koostamise alane loengukursus (lektor Emscher Lippe Agenturi tegevjuht B. Fröhlich) toimub 14-19. märtsil 1999 Ida-Virumaa nelja regiooni keskuses: 15. märtsil - Jõhvis, 16. märtsil – Kiviõlis, 17. märtsil – Narvas ja 18. märtsil Iisakul. Sellega haaratakse ligemale 120 Ida-Viru Maakonna omavalitsusjuhti, ametiühingutegelast, tööhõivetalituse töötajat, koolijuhti, ettevõttejuhti ja maakonna sotsiaalplaani koostajat.