Mõte Ruhnul käia oli komplektis juba Pürksi ja Vormsiga, põhimõttel käia läbi kõik eestirootslaste asustusalad. Kuulutasime talvel aastakoosolekul julgelt välja jaanipäevajärgse aja, kuid osutus, et sellist kena odavat laevaliiklust nagu mulle enam ei eksisteerinud. Nii lennuki kui laeva üürmine oleks olnud liiga kallis.

Alles kui Ruhnu-Pärnu vahel hakkas käima laev “Stefani”, võis hakata konkreetselt reisi korraldama. Nüüd oli raskusi reisiseltskonna kokku saamisega - 23-st tulla soovinust oli valmis juulikuus tulema vaid 6-7 inimest.

Lõpuks oli 16 inimest koos ja reis broneeritud. Viimasel minutil lükkas aga mingi mõjuvõimsam seltskond meid eest ära (kuigi pärast nad ka ise jätsid tulemata) ja laeva kapten puhtast vastutulelikkusest (või ärivaimust) lubas meile plaanivälise reisi ühepäevase nihkega. Mis, nagu pärast selgus, oligi parem.

Pärnusse tuldi eri aegadel, suurim rühm reede õhtul, kes ööbisid ühes Aia tn. toakeses. Vaatasime korraks ka rannaäärset elu - Sunset jne.
Öö hakul algas äkki tugev paduvihm, mis läbi suletud akna mulle peale sadas.

Laupäeva hommikul olime vähemalt kell 7.15 kõik laeval kohal - 12 inimest - Aira, Vive, Viive, Tarmo, Andres, Aksel, Marika, Jüri-August, Arvi, Jüri, Viivi-Reet ja Toomas. Kena äsjaremonditud laevuke rõõmustas silma. See oli toodud Murmanskist ja põhjalikult noorendatud. Ainult et seni oli ta harjunud vaid jõgedel sõitma. Ülatekil oli kena salong pehmete istmetega ümber laua. Võis saada kohvi ja panna endale muusika mängima. All oli teine salong, kuhu võis nukrutsema minna kui vaja, sest see oli selline hämar ja omaette.

Lugesime läbi kaasavõetud kirjanduse saare kohta; saime tuttavaks, kes veel tuttavad ei olnud ja vahtisime merele. Ilm oli kena, parajalt tuuline. Kui olime nii 6 tundi sõitnud, hakkas silmapiiril paistma udune viir, mis lähenedes saareks tõusis - kõigepealt kaks torni, siis metsad ja lõpuks valge liivarand. Kella kolme paiku hüppasime sadamakaile.

Raamatu järgi pidi see olema päris uus sadam, kuid ta oli üsna lagunenud. Iga tuulega ei pidavat Stefani sisse saama, vesi jääb madalaks (alla 1.8m). Niigi pidi ta randuma päris kai alguses, kus aga mingit laintekaitset ei olnud. Paremal lömitas kaldu suur süvendamismasin, mis mõni aasta tagasi põhja kinni oli jäänud.

Olime siis kõik kail oma asjadega. Ilm oli ilus - päike ja soe tuul. Kõndisime edasi sinna, kus algas kruusane külatee. Ümberringi kasvas umbrohtu, vedeles mahajäetud masinaid, seisis mõni längus post. Kaugemal mingid värvimata ehitised. Oli haruldaselt vaikne. Oli nagu viiekümnendatel aastatel mandril.

Meie tellimustel tuli meile vastu väike PAZ-buss, millist ammu enam polnud näinud. Maksime lõbusele bussijuhile igaüks 10 krooni ja sõitsime läbi küla. Päris tükk aega andis sõita. Polegi see saar nii väike! Kruusatee lookles ümber nelinurksete kruntide, kahel pool enamasti hoolitsetud majad ja aiad. Väravate kohal olid sageli väikesed katusealused. Mitmes õues seisid suured rohelised sõjaväevagunid.

Jäime esialgu oma asjadega võõrastemaja “Kristiine” ette, kuid kuna seal oli kitsas, läksime edasi nimetusse uude võõrastemajja. See oli üks viiest sama projekti järgi tehtud majast, ehitatud kolhooside ajal eesmärgiga hoida rahvast saarel, või majutada külalisi Kihnu-Ruhnu mängude ajal - tea, mis see õige põhjus oli. Kuid majad paistsid küll rohkem seltskonnaeluks mõeldud olevat, sest meil oli tubade paigutus hotellilik, ja maja taga oli katusealune nurk, mis avane õuele. Oli elekter, mis öösel ära võeti, külm ja soe vesi (kuidas seda küll tehti?) ning piiratud mahuga kuivkäimla. Vesi oli veidi pruunikas, kuid ehtne looduseand.

Võõrastemaja perenaine, lahke suur naine, elas kõrvaltalus. Kuna oli laupäev, siis tellisime endale sauna. Peremees oli üks mõnus habemik.

Vist oli enne sauna (või algas juba siis päikeseloojangu püüdmine?), kui käisime ära saare põhjatipus, kuna laeval oli soovitatud, et see on väga kena paik õhtusel ajal. Seal grillis juba liha laeval tuttavaks saanud seltskond - paar meest ja üks daam. Nemad sõitsid saarel ringi poepidaja Vitaliku kuuekümnendate aastate Mersuga, mille tagakumm teadlikult tühi oli.

Saunaskäigust. Saunavihad said tehtud kasest ja kadakast. Selleks murdsime läbi mehekõrguse räga meie majast edela pool (tegelikult oli tee sealsamas
kõrval). Tagapool kasvas palju metsvaarikaid. Saun oli nn. poolsuitsusaun, kuna kütmise ajal käis suits läbi kerise. See pidas päris palju leile vastu.

Vastu ööd sai vist juba maja taga vorstikesi grillitud ja teadmisi vahetatud. Nendel istumistel saime näiteks teada, et millalgi stagnaajal oli keegi Läti parteiboss tahtnud väga Ruhnu saart ära osta, et sinna oma suvilad püsti panna - ei ole ju Lätil saari! Hiljuti olevat ühed Läti poisid suurtest plastpudelitest parve teinud ja meie randa purjetanud. Kuulsime, kuidas sündis poeem “Mina, kommunistlik noor”, kuidas elavad Eesti poliitikud ja teadurid jpm.

Enne kahtteist tuli kiiresti lõpetada, et mitte pimedas valesse voodisse sattuda. Telgirahval seda muret ei olnud, kuna peremehel, vana skaudi moodi mehel, oli vägev lamp kogu aeg käepärast.

Järgmisel hommikul - see oli pühapäev - tõusti minu arusaamise järgi vördlemisi hilja - kella 10-11 paiku. Uuriti, kas muuseum on lahti - ei olnud, aga lubati homme meie jaoks lahti teha. Kõndisime siis edasi saare vaatamisväärsusi vaatama. Läksime kõigepealt kiriku juurde, kus kell 12 jumalateenistus pidi algama. Aega veel oli ja vaatasime ringi. Vana puukiriku ümber oli hulgalisel omapäraseid puust riste, millel peal nagu viilkatus. Üks naine, kes seal lähedal pingil istus ja ootas, seletas ilma
küsimata meile, kuidas ristist välja lugeda, kas kadunu oli mees, naine, vallaline jne. Osa vanu, lagunema kippuvaid riste oli pandud puukiriku räästa alla seinale naela otsa. Kiriku kõrval kasvas suur tore tamm, kahe mehega ulatas vaevalt ümbert kinni võtta.

Tuli üks vana mees saare hallis palistatud kantidega kuues, kes osutuski õpetajaks. Ta laskis meid lahkelt vanasse kirikusse sisse ja jagas selgitusi, kuidas kõik oli kunagi olnud, mis seal tähelepanuväärset oli ja kuidas hiljuti kirikut renoveeriti. Siis oli aeg jumalateenistuseks. Pastoril oli ilus tugev lauluhääl. Oma jutluses ei peljanud ta ka tänapäeva eesti mentaliteeti kritiseerida. Pärast käisime üleval uue kiriku tornis kellade juures. Vana, veidi väiksem kell oli mõra sisse võtnud. Seda oli küll keevitatud, kuid ega õiget häält enam tagasi ei saa. Rootslased olid kinkinud kirikule uue kella, mis rippus sealsamas kõrval ja seda tegelikult kasutatigi.
Kas selles kirikus oli vastselt tublisti remonditööd tehtud ja üleval oli tookordki värvipurke, pintsleid jms.

Seejärel oli kavas minna tuletorni. Esimene tee vasakule, nagu õpetati, viis meid kõrgesse mustikalisse männimetsa, millele ei näinud lõppu tulevat. Pöörasime siis tagasi paremale - kui suur see saar siis ikka on? Seal tuli lõpuks üks maja, mille elanik, üks Andres Ehini moodi mees, meile muheledes õige kursi kätte näitas.

Enne majakat oli piirivalvekordon, kust majakasse mineku kohta järele küsisime. Karmi olekuga noormehed radariekraanide tagant seletasid, et majakasse saab kell 4. Siis tuleb majakavaht kohale.

Läksime seniks kuulsasse Limo randa, mis sealsamas läbi metsa. Enne vett on siin kõrged liivaluited. Saarevalitsus tahaks, et luited kinnistuksid - nii näit. on seal keelatud sõitmine igasuguste sõiduriistadega. Rannas veepiiril on ilus ja laulev! valge liiv. Veest paistavad välja mingi endise sadamakai jäänused. Vette minnes on alguses puhas liiv, siis tulevad vastikud libedad kivikesed ja edasi, seal kus paras hullata, on kõikjal jälle ilus liivapõhi.

Vetteminekuks oli range tingimus ees - hoida suurt kollast sulgpalli vähemalt 12 lööki järjest õhus. Kogenematust oli hea aina tugevneva ja hooti puhuva tuule süüks ajada. Aga pärast saime sama tuulega isegi üle 30 korra. Vesi oli soe nagu kogu selle haruldaselt sooja suve jooksul üldse. Saime tuttavaks kohalike suurte parmudega.

Kella nelja paiku tuligi majakavahtinna - noor blond venelanna, kes püüdlikult eesti keelt rääkis. Ta oli pärit Peterburist, nüüd aga saarlaseks jäänud. Ta mees oli vist kah venelane ja neil olid ka lapsed siin.

Ronisime mööda keerdtreppi üles - oli seal siis nüüd 166 või 168 astet? Ülevalt avanes tore vaatepilt üle saare. Kõikjal mets, ka küla varjus kõrgete puude  taha. Kaugemal läänes paistsid lagedamad heina- või karjamaad. Mingi pikksilmaga oleks pidanud Lätimaa paistma. Rõdu äärel seisid suured sideantenid Kuressaare poole. Majaka naabriks on hiljuti püstitatud nn. Thompsoni Radar kah kõrge torni otsas. Radar on sellise ehitusega nagu laeva- või sadamaradarid; ühesõnaga, ta ei võta lennukeid. Ülevalt saaks rahumeeli märkamatult kaela sadada. Vene lennukiradarist, nagu hiljem nägime, oli järel vaid suur hunnik rauarisu.

Niisiis, jäime rahule. Tulime alla, olime veel veidi aega kordoni ees. Mõned võtsid einet, mõned tõstsid kordonimeeste põlguseks naiste (kas kordonis on siis ka naisi?) sangpommi. Kordonis oli puhas joogivesi. On plaan ehitada kordoni ja radari elektrivarustuseks saarele Eesti esimene suur tuulejaam.

Sõime õhtust oma elamus, kella 10 paiku läksime põhjarannikule päikeseloojangut tabama. Ei näinud - pilved seisid silmapiiril ees, kuid oli niisamagi hea lõkke ümber istuda ja veini juua ja lasta tuulel endale suitsu silma keerutada. Kella 12-ks kiirustasime jälle koju.

Esmaspäev pidi olema viimane päev saarel. Kella 3 paiku pidi laev järele tulema. Seniks oli ta läinud Kihnu, kus talle rohkem meeldis. Meil oli kavas veel muuseum ära vaadata ja valmistuda ärasõiduks.

Muuseum paiknes ühes väiksemas majas sellesama “Kristiine” kõrval. Tulevikukavatsus oli kolida kunagi ümber uhkeimasse rootslasteaegsesse Korsi talusse. Senises kohas oligi veidi kitsas - muuseum meenutas pigem laoruumi. Nelja tuppa oli kogutud endisaegseid tööriistu, majapidamistarbeid, rõivaid jm, mis ühele korralikule muuseumile kohane. Ühes toas olid väga huvitavad suured joonised omaaegsetest taluhoonetest ja õuedest. Ruhnu omaaegset elu on ehk kõige põhjalikumalt uurinud Staffanson (?), kellelt on ilmunud hiljuti paar põhjalikku raamatut. Ka muuseumihoidjaks oli noor naine, kellel kaasas nii aastane laps.

Nüüd oli siis jäänud vaid laeva oodata, kuigi juba olid jutud liikumas (kohalikuks infopunktiks oli meil pood; poemüüja tavatses ka väljaspool lühikest tööaega kaupluses olla ja kirjutusmasinal tekste vormistada) et laev ei tule tugeva tuule tõttu õigeks ajaks. Luurajad käisid sadamas ja leidsid, et pole seal mingit kõrget lainet. Oli ju enne ärasõitu meile öeldud, et laev sõidab kuni 1,5 -meetrise lainega ja tuulega 12 m/s.

Noh, läksime siis pärast muuseumi Limo randa - seal hea näha kui laev tuleb! Ujusime, mängisime palli, vaatasime merele. Laev ei tulnud - oli antud tormihoiatus ja see oli väga karm sõna, olgu merel kuidas tahes. Hakkasime siis merehädalisteks. Ostsime poest purgisuppi (esimene supp, bors, oli eriti maitsev), makarone, küpsiseid ja pakiveini ning elasime ära. Õhtul läksime jälle meile tuttavasse randa päikeseloojangut ootama. Tuul oli veelgi tugevnenenud, suplemine läks aina huvitavamaks, sest lained lõid juba pikali. Luiged ja parmud olid kadunud.

Kui aga päike ei tahtnud meile oma loojangut näidata, siis läksime tagasi koju ja istusime tagatrepil ning grillisime vorsti - seda ikka jätkus!, ja kell 12 läksime magama.

Teisipäeval me ei lootnudki ära saada. Otsustastasime käia ära saare loodepiirkonnas.

Algul mööda liivaranda, siis tulid vastu kõrkjad ja me kahlasime läbi vee; edasi tuli avar karjamaa, kus sõid nudipäised punased lehmad. Seal kasvas paiguti kõrge rodu, millest oli üsna ebamugav läbi minna. Tükati oli kõrkjaid, kuid need ei olnud siin nii kõrged kui mujal. Ilm oli päikseline.

Tund-paar nii rännanud, jõudsime mahajäetud radarijaama juurde, kus radarist oli järel vaid hunnik rauarisu. Teisel pool oli paarkümment suurt kütusemahutit virna laotud.

Oleksime pidanud olema juba nagu saare lõunatipu lähedal, kuid vasakule pöörates leidsime end päris küla keskelt. Rohkem seekord siiski isu rännata ei olnud. Seejärel jälle suplesime - lained olid toredad kõrged ja vahused.

Helistati piirivalvureile, kuid nad saatsid meid seenele. Postkontori esikust sai kaarditelefoniga ka koju Tallinna helistada. Marika pidi laupäeval Kiievisse sõitma ja minul oli viimane aeg välja osta sooduspiletid Inglismaale. Jüril oli vaja veel üks päev tööl käia, et puhkus ausalt välja teenida. Teistel ei olnud kiiret, kuid lapsed tundsid igavust.

Postkontori kõrval paiknesid ühe katuse all raamatukogu ja lasteaed, vaatasime korraks ka neisse sisse. Rääkisime juttu lasteaiakasvatajaga, segades sellega raamatukoguhoidjal töö tegemist.

Õhtu hakul läksime koolimaja juurde. Selle taga olid suur kiik, väike estraadilava ja võrkpallliplats. Tegime kiigel natuke liiga suurt hoogu ja pidasime maha ühe reeglitekohase sulgpallimatsi.

Õhtul oli menüüs hernesupp, mis borsiga võrreldes väga lahja tundus. Nüüd oli meil kokku juba viis klaaspurki, millest suppi süüa. Mulle jäi aga ikka veel suur kopsik sööginõuks. Keegi taipas lõpuks ometi köögis lauad keskpõrandale kokku tõsta, nii et kõik mahtusid korraga laua taha sööma.

Päike loojus jälle pilvetriipu - oli selge, et homse päeva veedame veel saarel.

Kolmapäev. Poest olid otsa saanud leib ja sai, vorsti suhtes oli kahtlust, et seda meile lihtsalt ei näidata, veini asemel tuli viski peale üle minna, elekter jupsis, väljakäik oli täis saanud.

Uurisime poest välja Stefani kapteni mobiilinumbri. Aksel selgitab olukorda: et mage vesi on otsas jne., kuid ega kaptengi saa midagi teha, kui on tormihoiatus. Laine aga on üsna rahulik, parmud on tagasi. Vesi on paksult täis hõljumit, mida naised ujudes endale trikoo sisse traalivad.

“Kristiine” ees selgub õhtuste voolukatkestuste põhjus: tuul lööb liiga lähestikku monteeritud elektrijuhtmeid vastu vahtra oksi omavahel kokku. Kohalik mees seob sae vööle, võtab kingad jalast ja ronib nagu orav puu otsa ning saeb pahandust tegeva oksa maha.

Teeme matka Limo rannast põhja suunas. Siin saab ilusti kõndida mööda kõva liiva, kus ajuti on kive. Vasakul uuristab vesi kõrget kallast; aeg-ajalt kukub vette mõni puu. Edasi tulevad kõrkjad, kus vingerdavad suured mustad nastikud. Siis ronime üles kalda peale; piki kallast kulgeb rohtunud metsatee. Leiame ühe huvitava mahajäetud hüti (kalurimajakese?).

Õhtul on rannas rõõm suur - peaaegu nägime päikeseloojangu ära! - võime ära sõita. Kuigi võiks ju ka veel saare edelanurga ära vaadata?

Nii ongi: hommikul enne kaheksat koputab perenaine kategooriliselt uksele: laev on kohe sadamas, buss on poole tunni pärast ees. Tehke kähku, sest buss peab kohe seejärel minema lennuki vastu (lennuk tõi muuseas neljapäeviti poodi kaupa).

Paneme kribinal-krabinal asjad kokku, sööme kiirustades makarone, klaarime perenaisega arved ja sõidame sadamasse. Bussijuht saab hakkama uskumatu
teoga, et sõidab lagunenud kai lõppu välja ja pöörab seal ka ringi. Olles sõimanud veel kaptenit jõekapteniks, kellel paras Emajõele minna, läheb ta lennukile vastu.

Laevamehed on tusased, laevadaami ei näe õieti üldse, kuid meil on tuju ülemeelik. Meri on vaikne, õhk soe ja päike särab. Oleme kogu aeg tekil. Vahime binokliga algul Läti randa (seal on ühes kohas 4 torni), siis Kihnu saart ja lõpuks Pärnu randa. Päike võtab hästi. Kõik kiidavad, et oli tore reis ja hea, et esmaspäeval ära ei tulnud.

Autod olid alles, kuid sõiduoskus oli ära ununenud ja aku tühi. Inimeste ja piltide ülevaaatus järgmisel neljapäeval aga näitas, et kõik olid siiski õnnelikult koju jõudnud ja täis uut reisikihku.

Arvi Kruusing
16. august 1997